Matsé hõimude esimene kontakt "tsivilisatsiooniga" tekkis alles 1970ndate aastate keskel, kui 2 USA misjonäri, kes olid ühe röövitud tüdruku käest matsé keele selgeks õpetanud, hõimu "patsifitseerisid". Seega vanemad inimesed mäletavad ka aegu enne kontakti. Seda aega meenutavad ka meeste näotätoveeringud ning naiste puust "vurrud". See piirkond on ka üks viimaseid kohti terves maailmas, kus elavad hõimud, kellel see indiaanlaste eneste jaoks tihti fataalselt lõppev kontakt tänaseni loomata. Matsé hõim on Lääne New-Age kultuurile "kinkinud" konnamürgi Kambo, mida manustatakse läbi nahale tekitatud põletushaava. Samuti ninatubaka rapé, mille õiges koguses manustamine võimaldab matsé´del näha, kus jahiloomad järgmisel päeval ennast näitavad.
Kord paari aasta tagant laskub taevast helikopter, pardal NatGeo või BBC kaamerad ning rahapatakas. Siis vahetatakse auklikud jalgpallisärgid kõrtest niudevöö vastu ning ollakse "hõim nagu muiste". Igal juhul aga on Yavari jõe ülemjooks kõige kaugem, metsikum ning eksootilisem paik, kus Reispassi autor on kunagi käinud. Saade ongi pühendatud Yavari jõe ekspeditsiooni märkmetele.
Väljavõte päevikust: "Inimesed räägivad siin tõesti kõik vaid matsé keelt, mida meiega Iquitosest kaasa tulnud tudeng Josué meile hispaania keelde tõlgib. Esimese vea tegime kohe kaasavõetud ravimite valikul. Andsime külavanem Felipele üle kõik, mis meil kohalike tarbeks kaasa olid võetud. Ta vaatas need üle ja kommenteeris: täpselt samasuguseid punaseid tablette meil on. Neid siniseid on ka. Ja neid kollaseid ei lähe eriti tarvis. Ja nii edasi. Küsisime siis pealikult, et millest siis kõige rohkem puudust tuntakse? Kondoomidest. Aga neid jagatakse ju Angàmose med-punktis tasuta? Jah, aga sealt ma ei julge küsida – piinlik on. Teadmiseks siis, kel siiakanti asja."
