Progressi peetakse universaalselt heaks ja kasulikuks nähtuseks. Lähedalt vaadates, või pigem kogedes tunnistatakse, et uus on enamasti vanast parem, st on progressiivsem. Arusaadavalt ei pea kõik uus alati õnnestuma, mistõttu leiab palju näiteid kui uut ei peeta vanast paremaks. Ent suuremas ajaraamis eelistatakse uut vanale, andes aru, et vahepeal võis leida aset õpetlikke komistusi.
Mis omakorda tõstatab küsimuse hea ja halva tasakaalust. Aastakümneid tehnoloogia arengut mõtestanud Kevin Kelly pakkus välja mõiste "protopia". Selle sisuks on utoopiale ja düstoopiale vastanduv progressiivne tulevikunägemus. Maailm pole täiuslik ega ka katastroofiliselt vigane, leiab Kelly, ja soovitab senist aja kulgu vaadata läbi järkjärguliste täiustuste, milles iga päev on eelmisest pisut parem. Arengusammud on väikesed aga pidevad. Nendega kaasnevad uudsed probleemid, aga bilanss on positiivsete muutuste kasuks ja ta ennustab sama jätkumise tulemusel parema ühiskonna saabumist.
Kelly pakub oma väidete õigsuse testiks mõtelda kas inimesed tahaksid elada näiteks poole sajandi taguses maailmas, või tundub tänane elu ja selle korraldus, hoolimata kaasuvatest probleemidest, ikkagi eelistatavamana. Talle teadaolevalt peetakse tänast ajajärku etemaks. Milles on kindlasti üksjagu tõtt pelgalt inimeste kognitiivsete ja psüühiliste omaduste tõttu.
Evolutsiooni valikuprotsess pidas kasulikuks hoida inimestes teatud käitumuslike algoritme. Nagu näiteks optimismi, et tulevikus juhtub häid asju ja see toidab julgust hommikul voodist tõusta ja midagi teha, uskudes päeva õnnestumisse. Arusaam tuleviku parandamise võimalusest toidab omakorda inimestele omast lootust. Millest kasvab välja nähtamatule õiguste ja moraali seoste võrgustikule rajanev inimese agentsuse kontseptsioon, et tema võimuses on teadlikult sooritada tuleviku mõjutavaid tegevusi.
Kõige taustal toimetab uudishimu, soov maailma uurida ja seda tundma õppida. Kuigi selle sama õppimise tulemusel on kultuurilikku jäädvustunud ütlus "kassi surmanud uudishimust". Milles peituv hoiatus kutsub üles püsima teatud piirides. Sellega seoses peab märkima inimese vastupidavust, suutlikkust raskustest taastuda ja muutustega kohaneda ning vaatamata tagasilöökidele teha jätkuvalt edusamme.
Ent just uudishimu ajendab küsima mida inimesed teeksid kui tehnoloogia lahendab kõik nende vajadused? Küsimuse tõstatas superintellekti ja inimkonna tuleviku käsitluste ning simulatsiooni argumendi analüüside poolest tuntud ja hinnatud filosoofi Nick Bostrom'i uues raamatus "Deep Utopia". Oxfordi ülikoolis töötav rootslane esitab küsimuse mis saab kui tehisintellekt õnnestub? Raamatu alapealkirjaks on "elu ja tähendus ära lahendatud maailmas".
Võiks arvata, et siis on kõik väga hästi. Ent see on vaid üks ja ilmselt mitte kuigi hästi läbi mõeldud arvamus. Sest keegi ei tea milliseks tulevik kujuneb. Küll aga oskavad kõik mõtelda. Selleks tegevuseks pakub filosoof abi. Seoses tulevikule mõtlemise ja võibolla millegi ettenägemisega pakub pelgalt raamatu sisukord omapärase vihje. Enam kui 500 leheküljeline teos koosneb kuuest suurest peatükist. Kõik algab esmaspäevaga ja lõppeb laupäeval. Küllaltki tähenduslik on pühapäeva puudumine. Peatükid sisaldavad arvukaid elulisi stsenaariume millede võimalikkusele mõtlemine ongi autori eesmärk. Mida toetavad sokraatilised dialoogid milles Boström püüab vastata läbi väljamõeldud tegelaskujude nähtamatu lugeja võimalikele küsimustele.
Mida on juba paljud saanud ka teha. Olgu näitena traditsioon milles raamatu tagumisele kaanele jäädvustatakse käsikirja lugenud tuntud tegelaste kommentaarid ja hinnangud. Millede seast võib esile tuua Elon Muski paljutähenduslikult kokkusurutud tsitaadi "Yeah".
Kulutamata liiga palju energiat Muski tõlgendusele, väärib vabaks jäävast panustada osa otsimaks vastust küsimusele milline on elu kui kõik on ära lahendatud? Milles seisneb inimese väärtus kui ta ei tee tööd? Kuidas korraldada elu kui kõigele seni raami loonud turumajandus lakkab toimimast, sest inimestel pole enam mida turule pakkuda? Mis saab lapsevanemate rollist kui selgub, et TI on lapse arengu ja heaolu jaoks eelistatavam kasvataja? Mis saab inimsuhetest kui masin osutub emotsionaalselt kohanemisvõimelisemaks. Vahest loodab keegi hakata lauljaks või kunstnikuks, pakkudes oma loomingut teistele inimestele. Aga miks keegi peaks seda soovima kui TI teeb kõike inimesest paremini jne.
Utoopia pole uus mõte. Sõnagi pärineb sajandite tagant. Täna loodav utoopia võib osutuda varasemast detailsemaks. Kui vaid sellele mõtelda. Ent väljakutsed ei asu utoopias, vaid reaalsuses. Ehk teel mis meid ees ootab peame tegema reaalseid valikuid. Milledega kohtumist aitab utoopia analüüs ette näha.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.