Inimeste õppimisvõime vundamendiks on olnud eri sorti vigade tegemine. Paraku paistab olevat järgmine võimalik viga nimekate tehisaru-uurijate sõnul sedavõrd suur, et võistluspõhises tehisaru arenduses tuleks teha paus, kuni inimkond uue reaalsusega kohaneb, vahendab Raadio 2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Lugu poisist, kes hüüdis "Hunt!", ei kipu jääma pelgalt üksikuks lapsepõlves kuulatud muinasjutuks. Selle sõnum käib meiega kaasas, sõltumata ajast, asukohast või vanusest. Maailmalõpu ennustajad on kuulutanud meile aastasadu erinevate finišijoonte peatsest saabumist. Olgu nendeks taevalik kapriis, tuumasõda, kõiki uputavad sulavad liustikud, sajandivahetuse arvutisüsteeme kukutama pidanud aastaarvust tingitud häire, linnugripp ja ei tea veel mis.
Elame edasi. Pea iga homne meenutab eilset ja pilkame poisse, kes hüüdsid "Hunt!". Tulevik saabus igakord suure pagu asemel õlakehitusega. Olles emotsioonidetantsu varem kohanud, muutub õpitud skepsis targaks valikuks. Miks peaksime raiskama seega tähelepanu ka kahe tuntud tehisintellektiuurija Nate Soarese ja Eliezer Yudkowsky värskeimale hoiatusele? Heal juhul võiks endale tüli teha pelgalt meelelahutuse pärast, mida õigustab meeste värske raamatu pealkiri "Ükskõik, kes selle ehitab, kõik surevad".
Kirjatüki keskse teesi saab sõnastada ühe lausega järgnevalt: inimkonna huvidega mitte joondunud üliintelligentne tehisintellekt pole järjekordne ülepaisutatud oht, vaid ühekordne katastroof. Mäletate, kuidas lõppes lugu hunti hüüdnud poisist? Hunt ilmuski lõpuks välja ja pistis terve küla nahka.
Eksperimenteerimistega harjunud ja ebaõnnestumisi andestav maailm pole ühekordsete ohtudega harjunud. Surma saadakse aga vaid üks kord. Probleem on varasemates hoiatustes, mis sünnitavad talutava piiril kulgeva katse-eksituse meetodi ning andestamatu lõpliku vea vahele ebamugava pinge, kannustades nüansirikkamale valvsusele. Igast läbikukkumisest ja kõrvetada saamisest on midagi õppida, aga samas peab ära tundma, millal tuleks tulega mängimine lõpetada.
Inimkonna areng on heade kavatsuste surnuaed. Oleme läbi valu õppinud elama optimaalse ebaõnnestumise piiril. Olgu näiteks suured sotsiaalsed programmid. Kuna me ei tea, kuidas lahendada kasvavaid ühiskondlike probleeme, nõuab selliste väljakutsete lahendamine palju katsetamist. Peaksime eeldama, et paljud sellised programmid ebaõnnestuvad.
Avalikkus, paraku, soovib ebaõnnestumisi karistada, kuigi heade kavatsuste nurjumised annavad palju kasulikku teavet. Ometi, kui mõni oluline programm ei toimi, käsitletakse seda rumalate inimeste rumaluse põhjustatud kuritahtlikkusena. Sellega unustame, et tõde võib olla vastupidises ja tegelik ebaõnnestumine on tihti ebaõnnestumise vastand, ebapiisav kogemuste kogumine. Võime taluda ebaõnnestumisi on õppimisvõime. See tee on valus, aga oleme elus.
Soarese ja Yudkowsky argumentatsioon pöörab antud kalkulatsiooni pahupidi. Inimest ületava intellekti loomine pole järkjärguline mudelite poleerimine. Tegemist oleks kriitilise punktiga. Millegagi, mis sarnaneb füüsilise maailma faasisiirdele, kui aine läheb äkki üle teise seisundisse, nagu vesi jääks või auruks. Inimene jääb inimeseks. See on halb, kuna ta pole valmis endast võimekamat intellekti ohjeldama. Inimene õpib aeglaselt, kui üldse.
Oletades, et oma võimetelt inimest ületava TI juhtimine kujutab inimkonna ajaloo kõige keerulisemat ülesannet, peab kokku lugema seda kasvõi proovida suutvate inimeste potentsiaali. Inimesed, kelle IQ on ca 145, moodustavad tööealises populatsioonis umbes ühe tuhandiku. TI arendamist kiirendab seeläbi intellektuaalne inimdefitsiit ise.
Need harvad indiviidid jaotuvad paljude erialade vahel. TI on suhteliselt noor, st valdkond pole jõudnud intellektuaalse küpsuseni, samal ajal kui tehniliselt võimestatud protsessis hakkab uudse intellekti areng eest ära liikuma.
TI-d arendavad eksperdid nõustuvad, et TI hakkab ennast ise eksponentsiaalselt täiustama ja räägitakse intellektiplahvatusest. Naiivne oleks mõelda kaitsemeetmetele, mis sarnaneks bioloogilise viiruse tõrjele, mida pole suudetud teha. Inimkonnale ei pakuta mängu "taaskäivitamist", sest siis ongi mäng läbi.
Soares ja Yudkowsky ei paku odavat hirmuelamust. Nad on inimkonna seniste tühjaks osutunud hoiatustega saadud kogemustest teadlikud. Nende soovitus pole tulega eksperimenteerimisest loobumine, vaid seda kõike tuleks teha targalt ehk varasemast kogemusest õppides, mitte omavahel võisteldes.
Nad näevad lahendusena mõneks ajaks TI edasine arendamise peatamist. Olemasolevaga võivad kõik edasi tegutseda, lahendada uue võimekusega seni lahendamata probleeme ja õppida TI-d kasutama. Kõrge IQ-ga tsivilisatsiooni ei saa juhtida välja õpetamata elanikkonnaga. Nende hoiatus "ükskõik, kes selle ehitab, kõik surevad" püüab meelde tuletada, et peaksime olema sedavõrd intelligentsed, et "ükskõik kes" ei peaks tulega mängima.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.