Koos teejuhi Triin Hioga kõlgutame kaljuserval jalgu, pool kilomeetrit meist allpool looklevab ussina Urubamba jõgi. Meie ees aga voolavad udupilved salapäraselt üle Machu Picchu varemete. Selle maagilise paiga salapära tuleb välja siis, kui otsida vaikne nurgakene turismigruppidest eemal. Me ei esita ajalootundi inkade kultuurist, ei süvene arhitektuuri iseärasustesse ega loetle üles siin asuvaid templeid - kuid proovime läbi eetrisageduse edasi anda neid vibratsioone, mida tunneme, kui kell on 6 hommikul, päike tõuseb, udu hajub ja silme ees on üks müstilisemaid paiku, mida loodus, mäejumalad ja üks kadunud rahvas käsikäes on loonud.
Loe ka Ivo blogipostitust "Mul lendas Machu Picchu'l koolibri pähe" - https://amazonas.ee/blogi/2019/06/18/2019-6-18-mulle-lendas-machu-picchul-koolibri-pahe
Ning Ivo blogiposti "Machu Picchu pole müügiks!" - https://amazonas.ee/blogi/machu-picchu