Aeg-ajalt kohtab väidet, et ausal inimesel pole põhjust midagi varjata. Argumenti esitavad kahte tüüpi osapooled. Enda ja teiste turvalisuse eest hoolitsemise asemel asuvad pinnapealsed kodanikud hoopiski end vastandama midagi varjata püüdvate ebaausatega. Pakkudes mõtlematult, et privaatsust hindavad vaid need kellel on midagi varjata. Märkamata oma väites vastuolu süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille järgi on kõik süütud kuni nende süü on tõestatud. Sest ka neid võib ju pidada põhjendamatult ebaausateks. Igaühel, aususest või süütusest olenemata, on õigus hoida isiklikke asju konfidentsiaalsena.
Strateegilisemalt hindavad olukorda kodanike üle võimu omavad osapooled. Näiteks tööandjad ja teatud riigiasutused. Nemad püüavad taolise mõtte abil õigustada kõike ja kõiki läbivalgustavate tööriistade vajadust. Millega kaasneb võimu kuritarvitamise risk. Totaalset läbipaistvust lubaval, end ausaks pidaval kodanikul puudub igasugune voli võimul olijate aususe üle. Rääkimata vigade statistilisest paratamatusest kui isikuandmeid võidakse valesti tõlgendada või tahtmatult väärkasutada.
Vahest ehmatab õnnetu kodanik nägema päevavalgust kui pakkuda, et tal pole midagi varjata vägivaldse türanni eest. Kelledest maailmas pole puudust. Inimeste eraellu tungimise temaatika sai märgatavat tähelepanu tänu George Orwelli, Ray Bradbury jt ulmetavate kirjanike tehnoloogia ning poliitika esmase põimumise aegsetele kriitilistele käsitlustele. Need lood võimaldavad heita pilgu mugavust eelistava elanikkonna odavalt maha müüdud vabaduse tagajärgedele.
Isegi kui keegi pole enda kaitsmisest huvitatud, pole tal õigust tegevuse või tegevusetuse läbi teiste huvide kahjustamiseks. Põhjused asuvad sügaval õigluse ja empaatia, kogukonna turvalisuse ja selle püsimajäämise ja õitsengu aineses. Üldisemalt tuleks millegi kaitsmises näha ühiskondlikku ja isiklikku heaolu toetava inimkäitumise ühte põhijoont. Kaitset vajab ka isiklikuks peetav ja sellisena hoitav andmete ruum. Midagi mis väljast poolt vaatajale paistab saladusena.
Saladus ei eksisteeri isolatsioonis. Kõikidele maailma nähtustele sarnaselt murendab ka saladusi ja vaka all hoitavaid andmeid kasvav kaos. Suhete ja seoste võrgustiku pideva liikumise tulemusel võib varjatav juhtumisi lekkida, kaotada tähendust, muutuda või ununeda. Teisalt teeb sellest huvitunud maailm aktiivselt tööd saladuse väljaselgitamiseks. Mõlemast tingituna areneb saladuse hoidmise metoodika. Tegemist on pideva protsessiga. Seni kuni saladuses hoitav personaalne inforuum on midagi väärt.
Saladuse hoidmise ja kaitsmise lahendustest on enam levinud ühe teise saladuse hoidmine. Milleks on näiteks infoteenuse ja kliendi vaheline salastatud võtmesõna. Masina salastatud mälust erinevalt peab inimene seda hoidma oma peas. Mis on raske ja äärmiselt probleemne ülesanne. Pole saladuseks, et inimene muudab salasõna nii lihtsaks kuni need polegi enam saladus.
Turvalisem on omada midagi unikaalset. Vanasti oli rauast võti, digiajastul kiip-võti nagu meie ID-kaart. Probleemideks on kallis hind, piiratud kasutusvõimalus, kadumise ja hävimise oht. Siis on veel kaheosaline unikaalse asja nagu telefoni ja võtmesõna kombinatsioon. Probleemideks on sidekanali pealkuulamine, telefoni ja side tehnilised probleemid ning ebamugavus.
Paari aasta eest otsustasid suured IT ettevõtted võtmesõnade kultuuri ära lõpetada ja asutasid Kiire Online Identifitseerimise Liidu, eesmärgiga tagada mugav, töökindel, odav ja turvaline kasutaja tuvastamise lahendus kõikidele nende teenustele. Allegooriliseks võtmeks valiti esialgu igale inimesele unikaalsed sõrmed, silmad ja nägu. Biomeetriale rajatud isiku tuvastamise tehnoloogiast kõrvaldati esialgsed nõrkused, kui luku avamiseks piisas sõrmejälje koopiast või isiku fotost. Meetod on kasutajale mugav ja üpris turvaline.
Väljaarvatud üks üpris suur nõrkus. Oletame, et auto peatatakse kahtlaselt tumedate klaaside pärast kinni. Oletame, et autojuhil on kehtiv tingimisi karistus ja talle rakendub teatud määral väiksem kodaniku vabadus ja läbiotsimise ajaks pannakse käed raudu. Mille käigus on lihtne suruda tema sõrm telefoni ekraanile ja see avaneb ning sealt leitakse video narkootiliste ainetega kauplemisest. Autojuhile esitatakse lisaks sõiduki klaaside reegli rikkumisele süüdistus narkokuriteos. Kohus määrab karistuseks 12 aastase vangistuse. Viimane jäänuks ära kui telefoni poleks vaadatud.
Tegemist on tõesti sündinud looga. Kas inimese personaalset elu sisaldavat telefoni tohtis sel teel avada? Küsimusele vastas USA kohtunik, et politsei tegutsemise käigus puudus subjekti vaimne survestamine ja toimus igati tavaline protsess sarnaselt kaheldavalt inimeselt joobeseisundi testimiseks hingeõhu või vereproovi võtmisele. Sama hästi võib jõupositsioonil olija tõsta telefoni näo ette, öeldes, et ta vaid soovis küsida kas see on teie telefon jne.
Antud näide peaks äratama ausas kodanikus dilemma. Esmalt tundub ju tore, et ausate inimeste keskelt eemaldati veel üks kurjategija. Isegi kui meetodi põhjendus rajaneb seaduse originaalsele tõlgendusele. Ent temas peaks tärkama ärevus kui talle teadaolevalt vaid tema loal avatavasse isiklikku inforuumi sisenemiseks ei pea luba küsima, vaid teda püütakse loogilise trikiga veenda, et kõik on aus.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.