Ajaloo eest on võimatu varjata inimeste reaktiivsust igasuguse uue suhtes. Seni kuni uus on alles fantaasia, unistatakse selle täitumisest ja jutustuste vahendusel ilusast tulevikust serveeritakse isegi mudilastele. Ent niipea kui uus on päevakajaline ja muudab maailma hajumuspärast toimimist, tärkab vastuseis. Näiteid leiab juba Sokratese ajast, kui kuulus filosoof põlgas tärkavat kirjutamise ja lugemise oskust vaimu kahjustavaks. Halba on nähtud elektris ja kunstväetises, rongides ja autodes, telefonis ja raadios, televisioonis ning mikrolaineahjus. Alguses võiks inimesi mõista. Isegi kui muutus osutus kokkuvõttes kasulikuks ning stimuleeris kasvu, takistasid teadmatus ja hirm uues kasu nägema. Paraku sama rütm kordub läbi sajandite, kinnitamaks vaid, et inimene on sügavamas olemuses vähe muutunud.
Sestap ootab ees sarnane ägestumise tsükkel seoses tehisintellekti kasutuse levikuga. Keegi ei pea olema vihane viha pärast. Selliseid inimesi küll on, aga äärmiselt vähe. Statistiliselt asub populatsiooni teises servas tasakaalustavalt umbes sama suur täiskasvanute grupp kes pole väljunud paariaastase lapse naiivsusest. Rahvastiku põhimass asub äärmuste vahel vastavalt normaaljaotusele, milles keskel asuvatest moodustuv enamus pole ühte ega teist. Nemad tegelevad jooksvate probleemidega, ega polemiseeri rohkema osas mis hetkel aknast paistab. Elu on lühike. Enda vaevamiseks piisab argistest probleemidest. TI võib jätta pessimistide ja optimistide turuletile. Antud strateegia kasulikkust kinnitab nn. keskmiste inimeste suurim arvukus.
Ükskõiksus TI efektist siiski ei vabasta. Muutuste aeg sunnib paratamatult pooli valima. Täna on veel vara ennustada mis konkreetselt juhtub, aga kindel võib olla arenguid aeglustava sotsiaalse reaktsiooni osas. Isegi kui keegi hoomab uues reaalset kasu, on igati inimlik kui ta tunneb end turvalisemalt keskkonnas milles ise kasvas ja nii soovib kasvatada ka omi lapsi. Selliselt mõtlevaid inimesi on palju ja nad asuvad TI suhtes eitavale poolele. Tegemist on enamasti vanemate, poliitiliselt aktiivsete indiviididega, kes valivad endale omasuguse peaministri.
Umbes sellise mida kehastati 1980’te briti populaarses poliitilise satiiri teleseriaalides „Jah, Minister“ ning „Jah, Peaminister“. Lugude teljeks on ministri abilise Sir Humphrey Appleby töine ettevõtlikus, et ministreid teenindavate arvukate ametnike maailmas midagi ei muutuks. Valdavalt Humphrey’na tuntud tegelane oli vähealt sama sõnaosav kui ChatGPT. Sellega sarnasused ei piirdu. Humphrey esitas piki ja usutavaid seisukohti, mis paistsid ministrile igati arukad. Sedavõrd kui palju ta leidis neist endale arusaadavat. Päris eluga kohtumisel juhtus tihti nii, et minister ei saavutanud seda mida tema oli kavatsenud. Pigem tema kavatsused luhtusid. Tulemuse üle võib vaielda. Ülendati ju esialgu rahvasaadik Administratiivsete Asjade Korralduse ministriks ja siis mõne aja pärast peaministriks. Sellest ka seriaali nimemuutus. Olgu lisatud, et väidetavalt oli see peaminister Margaret Thatcheri lemmiksaade.
Vaadata võib ka nii, et seriaali minister esindas muutuste suhtes ettevaatlikult optimistlikku populatsiooni. Kui Humphrey rolliks oli hoida staus quo’d. Tuues mõlemad tegelased tänapäeva, võib ette kujutada stseeni, milles seistes silmitsi ministri murrangulise tehisintellekti teemalise ettepanekuga, vastab Humphrey talle omase komplekse ja sõnaderohkuses sassis mõttelõnga sisaldava lausega. Mille lõppu lisab, et tegemist on "vapra" ideega. Poliitikas tähistab „vaprus“ karjääri lõpetavat bürokraatliku koodi. Lõppude lõpuks, miks astuda julgeid samme, kui on võimalik luua komisjone, kirjutada aruandeid ja tagada, et otsus lükatakse määramata ajaks edasi?
Pole keeruline tabada millele rajanes seriaali edu. Lõbus oli jälgida Humphreyt osavalt hiilimas tulevikust kõrvale ning naerda poliitilise institutsiooni arukuse näilisuse üle. Täna on Humphrey uuesti päevakorral. Kuulsa rolli meenutus toob esile meie kalduvuse lasta uuenduste hirmul halvata edusamme. Ettevaatus on kindlasti vajalik. Aga see kaotab oma efektiivsuse kui lämmatame selle loodava tähelepanelikkuse koos muu aruka ja arutlevaga Humphrey’de abil lõputu bürokraatia masinas.
Teiseks teleseriaali meenutuse põhjuseks on Ühendkuningriigi valitsuse alasse kuuluva teaduse, innovatsiooni ja tehnoloogia ameti kavatsus hoida kokku riigijuhtimise töökorralduse muutustega 45 miljard naelsterlingit, ehk umbes 53 miljard eurot. Peaminister Keir Starmer lubas, et erinevate ministeeriumite 24 ametkonnas tegutseva 560 000 tsiviilteenistujaga valitsuse töö muudab efektiivsemaks tehisintellekti kasutuselevõtt. Ametnikud nimetavad juba projekteeritavat tehisintellekti Huphrey’ks. Lähiajal luuakse arendustööd juhtiv komisjon.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.