Tööstusrevolutsiooni tulemusena tärkas paratamatult masina ja inimese võrdlemise teema. Toona oli kohe selge, et masin suudab inimesest rohkem füüsilist tööd teha ja üksteise võidu panustati uute masinate loomisesse. Täna püütakse inimese üleolekut kaitsta osutusega masinatega konkurentsis alles jäänud intellektile.
Läbi inimese piiratud seedekulgla toiduenergia tööks muutmise võrdluses, masinatel puudus taoline piirang. Neid võis teha suuremaks ja neisse või suunata üha rohkem näiliselt piiramatutest loodusvaradest ammutatavat energiat. Mille muundasid väsimata ööpäevargselt tööd tehes inimeste vajadusi rahuldavaks toodanguks.
Inimesi ei kantud veel maha. Masinatel puudus õppimisvõime, nende liigutused olid rohmakamad ning ühekülgsemad jne. Tootmine vajas inimesi. Masinate arendamise käigus õpiti arvestama füüsikaseadustega. Neist juhindudes arendati masinaid ja nii vähenes praagi tootmine, langes energiakulu, esines vähem rikkeid jne.
Kusagil 19. sajandi keskel asuti neid põhimõtteid rakendama ka töötavate inimeste peal. Poolakas Wojciech Jastrzębowski avaldas raamatu, mille pealkiri viitab loodusseadustele rajanevale inimese töö teadusele. Teatmikus esineb esimest korda sõna ergonoomika. Autor tuletas selle Kreeka keelest, mis oleks tõlgituna „töö loodusseadus“.
Algas metoodiline inimese ja tema töökeskkonna elementide vastastikmõju uurimine. Asuti koostama inimese tööd ja töövõimet kirjeldavaid teooriaid ja põhimõtteid, mida kasutati töövahendite ja keskkonna kujundamiseks. Inimese ja seadmete vahelise koostoime parema mõistmise eesmärkideks olid vähendada inimlikke vigu, suurendada tootlikkust ja töiste süsteemide kasutatavust ning ohutust.
Muuhulgas püüti esimest korda toetada töötajate tervist ning mugavust. Need teemad lisandusid aastaid hiljem kui ergonoomika käsitlust laiendati inimfaktori mõistega. Valdkond laienes lisaks inimese ehituse ja liigutuste ehk anatoomia ja biomehhaanika vaatele veel keha talitluste ehk füsioloogia ning taju ja käitumist uuriva psühholoogiaga. Masinad võisid olla väga võimsad, aga nende tootlikkuse pudelikaelaks osutus tihti neid juhtiva või kasutava inimese piiratus. Inimesel on palju kitsaskohti nii individuaalselt kui grupiviisiliselt.
Veelgi hiljem hakati tähelepanu pöörama valmistatavate toodete ergonoomikale. Mida valmistati ju inimestele. Lisaks töise tootlikkuse paranemisega toodud odavusele, tulenes toodete konkurentsist uue nähtusena vajadus disainida kodusesse keskkonda mugavamaid, tõhusamaid ja ohutumaid tooteid.
Ent inimesega arvestava ergonoomika arenguga sünnib huvitav vastuolu. Püüdes tema tegevuste teelt kõrvaldada ebaefektiivsused ja optimeerides töökeskkondi, kaovad loomulikud takistused ja pausid, mis varem kaitsesid inimesi ülekoormuse eest. Esmapilgul aeglustaks halvasti disainitud tööriistad või tegevusvood töötaja tegevust. Isegi kui mõne seadme kasutamise summaarne energiakulu võib suureneda, aitaks aeglasem energiakasutus ära hoida läbipõlemist. Igas inimeses on teatud kogus tööd. Kui ergonoomika kõrvaldab tema tegevusest ebaefektiivsused, võivad organisatsioonid ära kasutada kogu inimesest saadava ressursi. Mida ta ei suuda koduse puhkuse jooksul taastada. Ning indiviidid tõugatakse ükshaaval üle jätkusuutlikkuse piiri. Ühtlasi süvendades soovi asendada neid masinatega.
Hästi optimeeritud töökohaga kaasnevad kõrgema tootlikkuse ootused. Mille nimel taastumisele jäetakse vähem aega ja selle ajal tegeletakse mitmete väiksemate ülesannetega, popimalt öeldes, multitaskimisega.
Kuna probleem on olemas, otsitakse sellele lahendusi. Mille üheks huvitavaks arenguks on neuroergonoomika. Kiiresti areneva tehnoloogia toel arenevas uudses rakenduses salvestatakse inimese ajutegevus erinevates olukordades ja mitmesuguste ülesannete täitmisel. Eesmärk ühtib ergonoomika üldise suundumusega - optimeerida inimese töist jõudlust. Tähelepanu all on tema taju ja vaimne suutlikkus.
Tegemist on uudse tulemuslikkuse juhtimise tehnoloogiaga, mis võimaldab avastada reaalajas väsimuse ja ülekoormuse signaale, et nende põhjal kujundada nii töö keskkonda kui jooksvat tööprotsessi. Neuroergonoomika võimaldab hoolitseda töötaja heaolu eest. Kuid sama hästi võib viia stsenaariumideni, milledes eelistatakse tõhusust heaolule. Valdkonna turg kasvab jõudsalt ja peaks alanud aasta lõpuks jõudma 21 miljardi dollarini.
Teadmata milliseks osutub heaolu ja kurnamise tasakaal, paistab üha ilmsemalt, et ergonoomika meetoditega inimesest tööd ammutades tulevad esile töö jaoks väärtuslikud, isoleeritud keha osade töised omadused. Näiteks tema käte liigutustena. Sest jalgadega pole enam ammu suurt midagi teha, kuna asju liigutavad masinad ning enamus töötavaid inimesi istuvad. Nüüd võib märgata arengutrendi milles neuroergonoomikaga silutakse vaimse töövõime külge ühendatud toru. Tootva töö kontekstis on inimese väärtuslikud osad veel vaid käed ja aju. Huvitav kui kauaks? Ja mis ta siis tegema hakkab?
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.