Inimesed eelistavad igapäevases suhtluses inimesi robotitele. Vähemalt väidaks nii ilmne enamus. Vaistlikult tundub taoline deklaratsioon õige. Inimesed teavad omast kogemusest, et hinnata tasub tõelisi suhteid, empaatiat ja eelistavad inimliku läbikäimise nüansirohkust. Senine kokkupuude masinatega on pigem kinnitanud, et tehnilised lahendused ei suuda pakkuda sedasama. Kui küsida inimestelt aga nende haavatavuse hetkel, mil vajatakse kõige enam hoolitsust ja kaaslast, kas siis võiks unistada kasvõi hooliva roboti pakutud seltsist?
Hooldusasutustes tööd leidvad robotid heidavad inimese ideaalile väljakutse. Pole raske ette kujutada eakat inimest, kes on isegi taolises päevi isoleeritud ja ootab, et kiirustav ja hajevil hooldaja temaga tegeleks. Kuidas tunduks selles olukorras väsimatu, kannatlikuks programmeeritud ja ööpäevaringselt saadav robotabiline? Seistes silmitsi episoodiliselt kohale saabuva ja tujuka inimese ning korrapärase roboti tähelepanu valikute vahel, hakkavad inimeste eelistused võib-olla muutuma.
Muutused ei seisne pelgas mugavuses ja meeldivuses, vaid reaalsetes vajadustes. Alustamata vaidlust, kas roboti programmilise algega inimeste soove õppiv ja arvestav käitumine on tõeline empaatia, oskavad nad simuleerida tähelepanelikkust ja emotsionaalset soojust mõnest inimesest paremini. Üksildases haiglatoas või oma kodus viibiva inimese jaoks võib isegi simuleeritud hooldus tunduda päästerõngana. Õela torkena pole saladuseks ka lugematute inimestest paarisuhete simuleeritud väline mulje.
Inimese eelistus võib tuleneda teatud enesepettuse vormist. Masinaid ennetavalt tõrjudes tahame vahest tõestada oma inimlikkust, kuni eluolu reaalsusega silmitsi seistes avastame oma põhimõtete tegeliku paindlikkuse. Robotist hooldaja ei mõista inimese üle kohut, ei väsi tema soovidest, hädade robotlikust kordamisest ega jäta kunagi kutsumise peale ilmumata. Küsimus muutub ja enam ei vaagita küsimuse üle, kas ma tahan inimest või robotit, vaid kas ma soovin usaldusväärset hooldust või idealiseeritud puudumist.
Robothooldajate levik peegeldab ühiskonna kasvavaid vajadusi ja lünki ligimeste eest hoolitsemises. Sellega seoses võiks lisaks küsida, kas inimeste abistamiseks tuleks arendada inimesi või tohivad seda teha robotid? Ükskõik kuidas seda ka ei serveeriks, ei asenda robotid inimlikku puudutust. Need täidavad kohad, kuhu inimkond on jätnud tühimiku.
Teoorias võime deklareerida, et eelistame inimesi, kuid kui üksindus või vajadus tabab, ei tundu robotid paremuselt enam teisejärgulise valikuna, vaid toimiva ja piisavalt hea lahendusena. Meie deklaratsioonid inimeste eelistustest ei pruugi täielikult kaduda, aga need kindlasti arenevad. Ühtlasi paljastavad need, mida me tõeliselt väärtustame, kui panused on kõrged.
Oxfordi ja Melbourne'i ülikoolide tehisintellekti ekspertide värskelt avaldatud uuringust selgub, et hoolitseva roboti suhtes on mehed naistest natuke teistsugusel arvamusel. Mehed peavad palju vastuvõetavamaks, et kui nad on nõrgad või eakad, siis hoolitseb nende eest kodune robotabiline.
Pidades korraks mõttepausi, võib spekuleerida, et see on põlvkond, kes kasvas siis, kui veel nende emad olid kodused ja kandsid suurema osa sealse heaolu koormast. Natuke veider, et sama põlvkonna naised nõustuksid robotteenijaga vähem. Seda võib vahest seletada sooviga tõrjuda oma valitsusalasse tungivat konkurenti.
Mõlemad pakutud ideed on vaid oletused. Euroopa 28 riigi andmetele tuginevast uuringust võib järeldada, et sellised põhjendused pole siin-seal välistatud. Uuringus arvestati kohalike teguritega, sealhulgas naiste tööjõus osalemise määr ja kulutused eakate hooldusele ning jõukuse indikaatorina sisemajanduse kogutoodang.
Kuigi suures pildid oldi vanemas eas abi vajamisega seoses robotist abilise suhtes vähe entusiastlikud, mõjutasid mitmed detailid suuremat avatust robotist abiliste suhtes. Lisaks sellele, et Euroopa mehed olid selle mõttega rohkem päri, suurendas robotist abilisega nõustumise määra näiteks kõrgem haridus, seda nii meeste kui ka naiste puhul. Sarnane tendents ilmnes ka kontoris töötavate inimeste seas ja ka nooremad vastajad väljendasid suuremat avatust saada vanemas eas abi robotitelt. Üpris tugevalt tuli esile, et naiste suurema tööhõivega regioonides nõustuti rohkem olulise abistaja rollis robotiga.
Uuringu ridade vahelt võib lugeda vihjeid töökesksusest ja selle ohvriks toodud lähedase suhtluse aja ning väärtused. Lõpuks avastatakse, et hädas olles ei kehtigi inimeselt saadava abi absoluut. Vaikselt ollakse juba varakult harjutud tehnilise sooritusega. Inimestevahelised suhted on olemuslikult haprad, nende eest peab hoolt kandma ja nende nimel vaeva nägema. Vastasel juhul võtab robot endale ka hoolivuse töö.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.