Mis on olulisem – sündmus sinus või sina sündmuses? Olgu mõtteeksperimendina toodud teatrietendus. Tänapäeval on veel võidupoolel arusaam, et teatrisse tullakse etenduse pärast, täpsemalt huvist etenduse vastu. Päris kindlasti on neid, kes tulevad etenduse pärast selles mõttes, et see teenindab nende olemasolu, kui etenduse ajal tuntakse rohkem huvi, kas ühismeedia on teda juba teatris märganud. Veel pole normaalne minna lava ette, et teha endast selfi.
Vähendades teatris veel hellitatavat sotsiaalse enesevalitsemise norme ja asendades sündmuse ööklubi või reiviga, pääseb enesedemonstratsiooni ja -tõestamise instinkt selgemini esile. Tants ja muusika rütmis liikumine on tore. Vaba eneseväljenduse püüdmine pildile on samuti tore. Taolises olustikus kohtab sagedasti peakohale tõstetud telefone. Modernse infoseadmega jäädvustatakse endale ja edastatakse rõõmu pakkuvaid hetki kogu maailmale.
Hüpakem hetkeks 10 aastat ajas tagasi. Google'i insenerid tõid turule enneolematud prillid. Nende kaudu vaatasid maailma kolm silma. Neist kaks bioloogilist kuulusid prillikandjale. Kolmas, tehniline silm, oli ühendatud internetiga. Lisaks prillikivi kaudu nähtavale maailmale lisasid prillid omaniku vaatevälja mitmesugust teavet. Ta sai lugeda saabunud kirju, kasutada populaarset kaarditeenust ja teha infootsinguid selle kohta, mida parajasti vaatas. Google'i enda tarkvarale lisaks valmistasid prillidele rakendusi mitmed ettevõtjad.
Tuntumad ja mõneti oodatavad partnerid olid Facebook, Amazon ja Twitter. Oma teenust pakkus isegi The New York Times. Prille tutvustati Frankfurdi raamatumessil. Sealsel esitlusel mängiti raamatumaailma suursündmuse külastajate fantaasiatel innovaatilise raamatute formaadi ideega. Tulevikus on raamat fantasmagooriline ja ilmub soovija tahtel prillikandja vaatevälja.
Esmapilgul või lähedalt vaadates paistis prillide tulevik lootustandev. Tehnoloogiliselt komplitseeritud ja uudsete lahenduste loomiseks suures mahus töötunde ning raha nõuva projekti kasuks otsustamine rajaneb suure hulga nutikate inimeste usule edusse. Sellise asja nullist arendamist ei alustata ilma põhjaliku analüüsita. Prillide prototüüpe testiti terve aasta, enne kui julgeti need 2014. aasta kevadel lõppkasutajatele kättesaadavaks teha. Nähtud vaevale viitab tolle aja kohta soolane hind – 1500 dollarit.
Prillid olid turul vähem kui aasta, kui need lettidelt kadusid. Põhjus ei olnud populaarsusest tingitud tarneraskused. Prillidega võis baaris või ööklubis lihtsalt nahapeale saada. Kaklusi ei ajendanud võitlus ihaldatud asja pärast. Kohalviibijatele ei meeldinud, et keegi riivab nende vabaks lastud olemise suveräänsust ja osaleb kõikjale ulatuvas luurevõrgustikus. Prillid kuulutati ebaõnnestunud ideeks. Aastaid hiljem leidsid need piiratud kasutust teatud tööprotsessides.
Toonasest ajast veel natuke varasemasse perioodi paigutub vaidlus, kas kiiresti levinud kaameratega telefonid peaksid tegema pildistamise ajal mingit heli. Sooviti, et pilditegemise ümbruskonnas viibijaid hoiatataks nende privaatsuse võimaliku riivamise ohust. Vaidlus tõi esile poolt ja vastu seisukohti, aga mitte ühiseid reegleid. Praeguseks kehtib vaid mõnes riigis, nagu näiteks Jaapanis ja Lõuna-Koreas ametlik nõue, et nutitelefonid tooks pildistamisel esile kuuldava mehhaanilise fotoaparaadi katiku heli. Totaalne pildistamine on uus normaalsus ja täiendav krabistamine midagi ei muudaks.
Võimalik, et arutelu kogub uuesti hoogu. Järgneva näite sisu on Saksamaal juba varem norm. Nüüd ületas uudiskünnise Ühendkuningriigis värskelt avatud ööklubi. Meelelahutuskeskkonda pääsemiseks peavad kliendid nutitelefoni kaamerad katma pilditegemist välistavate kleepsudega. Analoogseid, soovituslikumas vormis reegleid oli juba testinud mõned Briti ööklubid.
Põhjuseks tuuakse pildistamise kultuuri tulemusel tantsusaali meeleolu ja õhustiku häirimist ning soovi kaitsta end vabalt tundvate ja vabast tantsust rõõmsate isikute privaatsust. Z-põlvkonna ängi leevendamiseks lubavad klubipidajad teha ise meeleolu kajastavaid pilte ja riputavad need ühismeediasse.
Probleem pole pelgalt kontrollimatu pildistamise tulemusel tantsupõranda muutumine igavaks TikToki telefonietenduseks. Ööklubide toimimist ja majandamist ohustab uue põlvkonna ekraanilembus ka üldisemalt. Inimeste vahelise füüsilise kokkusaamise rikkalike ja keeruliste signaalide tundmaõppimise asemel ekraanidel kuvatule rajaneva suhtlusformaadiga üles kasvanud Z-põlvkond külastab ööklubisid oluliselt harvem.
Ainuüksi viimase viie aastaga lõpetas Ühendkuningriigis tegevuse ligemale 40 protsenti ööklubidest. Kaameratuse abil loodetakse, et kunagine energia ja tantsu lõbu tulevad sinna tagasi või peab lõpuks tõdema, et peo mõte on muutunud. See ei asu enam inimeses, vaid temast välja jäävas ettekujutuses. Oluline pole osaleda ööklubis. Ööklubi on butafooria, mille abiga luuakse pidu Instagramis, Snapchatis või TikTokis.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.