Aastale tagasi vaadates kujundasid meeleolusid kõige enam tehisintellekti kiirest arengust tulenevad uudised. Veel umbes 300 päeva eest oli hoiakute tasakaalupunkt kusagil TI võimekuse kasvu suhtes pessimistide ja optimistide vahel. Järgnenud kuudega sai aga üha selgemaks, et TI pole enam futuristlik ja lapsekingades kohmakas idee, vaid tööstusi, haridust ja juhtimist ümberkujundav reaalne jõud, nihutades tasakaalupunkti optimistide suunas.
Pessimistidel on alati omajagu õigus. Sellest ei järeldu, et see tuleks optimistide arvelt. Intellekti optimismi või pessimismi vahel jagamine on raske probleem. Kontekstist olenevalt võivad esindada mõlemad mõtteerksat arutelu.
Optimistide kasuks kõnelevad loovus ja eriline sitkus või tugevus näha ja leida võimalusi seal, kus teised näevad või otsivad takistusi. Paljud ideed saavad teoks tänu optimismile. Pessimistide trumbiks on kriitiline mõtlemine ning reflektoorne riskide hindamise oskus, mille abil näevad nad sageli probleeme ette ja oskavad nendeks valmistuda.
Võimalik on veel kolmas hoiak. Selle esindajad püüavad nimetatud vaatenurki tasakaalustada, võttes omaks nii "pragmaatilise optimismi" kui ka "konstruktiivse pessimismi". Sel viisil kombineerub väljakutseteks valmistumine lootusrikkusega. Antud vaadet esindas Albert Einstein, kes soovitas eilsest õppida, elada tänases ja olla homse osas lootusrikas. Ta rõhutas, kui oluline on mitte lõpetada küsimuste esitamist.
Selle harjutamiseks sobibki küsida, kas järgmine aasta annab seoses TI arengutega põhjust rohkem optimismiks või vastupidi. Lõppeval aastal märgatava hüppe teinud TI arengutempo hoo põhjal on kindel, et järgmine aasta ületab reaalse mõju ja uudiste osas 2024. aastat. Keegi targematest pakkus endaga peetava monoloogi korras küsida, milline sinu kasutatav tehnoloogia on kõige kehvem. Vastus on, et selleks on sinu kõige uuem tehnoloogiline seade, sest ükski tehnoloogia pole kunagi täiuslik. Neid peab asendama pidevalt millegi paremaga.
TI pole siinkohal erand. Valdkondlikud edusammud kiirenevad ja TI lõimub sügavamate otsustusprotsesside, loominguliste valdkondade ja seda ilmsemalt regulatiivsete raamistikega. Seetõttu muutub selle mõju eiramine võimatuks.
Sestap võibki ennustada, et järgmised läbimurded panevad tõsisele proovile senised arusaamad loovusest, inimeste iseloomulikuks peetavast intelligentsusest ja selle olemusest üldisemas tähenduses. Nendegi arutelude välistamine on võimatu, kuivõrd inimesel endal puudub arusaam nähtuse olemuses ja piirides. Sellega kaasuvaks ilminguks on riikide valitsuste ning ettevõtete püüded seada TI arengule ja selle võimekusele piire.
Tehnoloogia arengutempo ületab samas tunduvalt regulatiivseid meetmeid ning poliitikas osalejate võimeid nii valdkonnas kui ka laias maailmas toimuva mõistmisel. Järelikult on garanteeritud, et tulev aasta toob kaasa kõrgendatud arutelud tehisintellektiga seotud eetika, tööjõu ümberkorralduse ja turvariskide vallas. Päris kindlasti tõstatub teravalt esile TI roll geopoliitikas.
Uuele aastale vastu astudes on vaja nii korralikku optimismi kui ka pessimismi doosi. TI arengu mõju ja võimalikeks tagajärgedeks valmistumisega peab tõsiselt tegelema. See pole enam ammu pelk tehnilise innovatsiooni suund, vaid üha enam sotsiaalse revolutsiooni vedur. Meie praegused sammud määravad, kas TI-st saab inimkonna parim tööriist või kõige purustavama mõjuga väljakutse.
Sellega seoses väärib konstruktiivset tähelepanu ühe TI ristiisana tuntud ja lõppenud aastal Nobeli preemiaga tunnustatud Geoffrey Hintoni ettevaatlikkusele kutsuv ennustus. Olgu enne veel sissejuhatava kõrvalepõikena osutus, et praegu kasutatav TI on alles lapsekingades. Kes soovib, võib võrrelda seda ka noore viljapuuga.
Võrdlus lapsega võimaldab osutada kahele sihtmärgile. Lisaks algusjärgus tehnoloogiale viitab see ka naiivsele inimesele, kelle kätte on antud talle arusaamatult võimas tööriist. Hoiatavat paralleeli pakub käsirelvadest kubisev USA. Seal on viimased kümne aastat tulistanud keskmiselt kord nädalas ennast või tema läheduses viibinud inimesi vähemalt üks kuni kolme aastane väikelaps. Umbes kolmandik lapse kätte sattunud relvadega toimunud juhtumitest lõppesid surmaga.
Geoffrey Hintoni hinnangul on reaalne, 10–20-protsendiline risk, et järgmise kolme kümnendi jooksul põhjustab TI inimese väljasuremise. TI-d noore viljapuuga võrreldes võib esialgu kergendatult hingata. Järgmisel aastat puu veel vilja ei kanna, sest puu on veel noor. Puhtalt statistilise paratamatusena on halva realiseerumiseks siiski väike võimalus. Jaotades riski ühtselt 30 aasta peale, oleks järgmisel aastal selle nägemise tõenäosus murdosa 30-aastasest tõenäosusest ehk ligikaudu 0,33–0,67 protsenti.
Vähearenenud eelduse tõttu võib 2025. aastal olla risk veelgi väiksem. Järelikult suureneb risk ajas, mida mõjutab tehnoloogia arengutempo. Selle hindamine kujuneb järgmisel aastal optimiste, pessimiste ja neid analüüsida püüdvate inimeste ülesandeks. Kõigi huvides ja isegi moraalseks kohustuseks on hoida ja arendada ka oma intellekti.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.