Inimest saab kirjeldada ellujäämiseks oluliste vajaduste kogumina. Nendeks on näiteks toit, peavari, turvalisus ja paljunemine. Need ja teised vähem teadvustatud, kuid olulised vajadused pole eesmärk omaette, vaid ellujäämistestidega sorteeritud ja evolutsiooni käigus peenhäälestatud soodumused. Tegu on vahest harjumatu mõttega, aga meie valikuid ja arusaamu suunavad vajadused arenesid välja toidunappuse, kehaliste ohtude ja vigastuste ning tapvate nakkushaiguste keskkonnas.
Nende väljakutsete puhul pole inimesel ja loomal vahet. Mõlemad elasid ja kohanesid samade probleemide olustikus. Metsades ja džunglites elavate loomade jaoks pole midagi muutunud. Inimene on ainuke loomariigi esindaja, kellel õnnestus mainitud väljakutsete vastu ja kaitseks leida uusi lahendusi. Peamiselt mõtlesid nad välja, testisid ja juurutasid igasuguseid tööriistu.
Prooviti ka hea sõna ja loitsudega, kuid reaalelulistes ellujäämistestides jäid need ebatõhusaks. Karmides katsumustes sõeluti välja tööriistade arendamise instinktidega indiviidid. Neid jäi rohkem ellu ja nad kandsid tehnoloogiasoodumusega geneetilist programmi põlvest põlve edasi. Loitsude ja sajatamiste soodumustega käitumuslikud tahud on tänapäevaste inimeste loomuses alles pigem omavahelises suhtluses kui looduse kontrollimiseks.
Võimalik, et põlvkondade jooksul modernsetes inimestes võimendunud tehnoloogialembus on jõudmas uue testi lävendile. Vahest on seda omadust liiga palju võimendatud? Teistele loomadele pole lubatud teste ega testimisaega valida. Arvatakse, et enam kui 99 protsenti kunagi tekkinud liikidest on välja surnud, sest nad ei suutnud muutuva maailmaga kohaneda. Ilmselt ootab ka meid millalgi ees pealesurutud hakkamasaamise test. Selle eeltingimused oleme paljuski ise oma tegevusega kujundanud.
Inimese arendatud toimetuleku tehnoloogia on väärtuspakkumine, mis moodustab omakorda majanduse peamise sisu. Inimeste konkreetseid vajadusi püüavad üksteise võidu rahuldada kümned kui mitte tuhanded ettevõtted ja organisatsioonid. Lõppkasutajale on konkurents kasulik. Võistlus stimuleerib innovatsiooni ning sunnib pakkuma kaupu ja teenuseid võimalikult soodsa hinnaga. Sestap paistab asjade seis soodne ja optimistlik.
Paraku unustatakse, et ellujäämiseks olulised vajadused arenesid kroonilise nappuse tingimustes, mistõttu jäid välja arenemata ülekülluse ja ületarbimise eest kaitsvad mehhanismid. Taoline haavatavus on tõsine risk ja põhjustab juba kahju.
Viimastel aastatel on tõstatud korduvalt eksistentsiaalse riski temaatikat. Räägitakse erinevatest inimkonna jätkusuutlikkust ohustavatest riskidest. Neist osa on looduslikud, alates vulkaanipursete või meteoriidiga põrkumise ohtudest ja kliimamuutustest kuni inimtekkeliste keskkonnakatastroofide, haigusepideemiate või ka tehisintellektiga kaasnevate võimalike hukatuslike mõjudeni.
Taoliseid riskitegureid on vähemalt tosin. Nende kohta koostatakse ka realiseerumise tõenäosusi. Enamasti on ajaarvestuseks alanud sajand ja siis vaieldakse, kui õiged need on, sest neist ükski pole veel inimese jätkuva eksistentsi kallal ega võimalda vahetu kogemuse tarkust.
Taoliselt arvestades sünnib näiliselt turvalise olustiku mulje, milles ei pöörata tähelepanu aset leidvale ja reaalsele ohule. Nähtus sarnaneb tuntud allegooriaga konna keetmisest tasahilju soojenevas vees.
Küllusega ohustavate tehnoloogia puhul on hakatud kriitiliselt osutama inimese sotsiaalse suhtluse ja tunnustuse vajadusi rahuldavale sotsiaalmeediale. Majanduslikele mõõdikutele rajatud ettevõtlussektori edu vahendab rikkalikus doosis tunnustavaid, meeldimiste ja kuuluvuse kinnitusi, mis põhjustab sõltuvust ja vaimse tervise probleeme, nagu ärevust, depressiooni ja üksildust.
Seda ilmsemalt moonutab ja takistab ebaloomuliku suhtluse üleküllus, ootused partnerite suhtele ning pärsib sisukate suhete loomist, mis kajastub populatsiooni säilimiseks ebapiisavas sündivuses. Protsess on aeglane, aga reaalne ja eksistentsiaalne.
Õpetliku näite tehnoloogiliselt loodud külluse kiiresti arenevast kahjulikkusest pakub Saksamaa, Bonni Ülikooli teadlaste värske uuring toidukulleriteenuse mõjust madala ja keskmise sissetulekuga maade elanike kehakaalule. Uuringu keskmes oli suure rahvaarvuga Indoneesia, kus lühikese aja jooksul saavutasid suure leviku omavahel võistlevad toidukulleri teenused.
Selgus, et toidu mugava kohaletoimetamise rakenduste debüüdiga kaasnes märgatav hüpe teenuse kasutajate kehamassi indeksis. Tõus oli suurem linnades ja eriti nende seas, kes olid juba ülekaalulised ja rasvunud. Omaette tähelepanu väärib tõdemus, et kaal tõusis keskmise ja suurema sissetuleku ning põhikoolist kõrgema haridusega indoneeslaste seas. Suhteliselt jõukamad ostsid seda rohkem toitu, mida suurem oli nende sissetulek.
Paistab, et tehnoloogiline üleküllus korrigeerib esmalt edukate indiviidide paljunemisvõimet, kahjustades nende kehalist ja vaimset tervist liigse töö, toidu, üksilduse ning sotsiaalse isolatsiooniga. Nende kombineeritud kahju võimendub suurema sissetuleku abil. Sama nähtust on näha kõigis arenenud riikides ja nüüd ka tehnoloogiliselt kiiresti arenevates riikides. Ülekaalu vastu kasutatakse kalleid ravimeid, mis üheskoos kujutavad endast kiiremini materialiseeruvat eksistentsiaalse riski tegurit, kui seda oleks püssiga robot.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.