Mida rohkem koolilt oodatakse, seda raskemaks muutub hea hinde saamine. Kooli peetakse mõndapidi pühaks institutsiooniks. Pühitsetud mitte ainult pikkade traditsioonidega, vaid ka vaimsusega ühendava kontakti tõttu. Lapsevanemate kunagist perehoidja rolli ja oskuseid on õõnestanud palgatöö lakkamatu raskus. Mille alt on järgmise põlvkonna kujundamise töö lõviosa siirdunud koduselt kasvatuselt klassiruumides toimuvale.
Omal moel turvaline valik vormida noort ja tundlikku materjali ühiskonna läbiproovitud tõdede, ajaloo tules karastatud väärtuste ning järeleproovitud katsumustes lihvitud protsesside ja arusaamadega. Igaüks eraldi ja kõik üheskoos vajavad stabiilsust, ankurdavat osa maailmast, mis hoiaks meid ees ootavate tormide keskel. Kool on stabiilsuse kai, turvaline sadam, kust algab reis tundmatusse.
Seni on sealt kaasa saadud suhteliselt samasugune varustus. Mille loomise tehnoloogiad on püsinud üpris muutumatutena üle mitme põlvkonna. Valvatud stabiilsuse keskel tunduvad ka väikesed ühiskonnas tärganud võpatused kooli jaoks revolutsioonilistena. Ent ajal, kui tehisintellekt ähvardab kujuneda sotsiaalset stabiilsust tabavaks hiidlaineks, seisab vana kindlus silmitsi tõsise testiga. Ehk kuidas saab järjepidevuse väärtustamisele ehitatud süsteem ette valmistada "tulevikuinimesi" ilma oma põhiolemust muutmata?
Ajaloost leiab näite kui Johannes Gutenberg leiutas 15. sajandi keskel trükipressi. Lühikeses ajas sadu kordi hõlpsamaks muutunud teksti tootmine demokratiseeris teadmised ja ujutas Euroopa üle raamatutega. Teadmiste uputus polnud tänases mõttes suur, aga sellest piisas, et seada kahtluse alla toona domineerinud kiriku kui õpetamise monopol. Kloostrilikud täheveerimised andsid teed massilisele kirjaoskusele ja panid aluse valgustusajale. Sugugi mitte ilma vastuseisuta. Vaimulikud koolijuhid mõistsid hukka ideede "vulgaarse" leviku, ennustades moraalset allakäiku ja inimkonda tabavaid kannatusi. Ometi, maailm polnud enam kunagi endine.
Ent kooli konservatiivne loomus jäi puutumata. Õpetajast algav õpetamisprotsess, standardiseeritud õppekavad ja klassiruumi hierarhia on põlvkondade vältel püsinud märkimisväärselt stabiilsena, sarnanedes ikka veel palju rohkem 19. sajandi mudelile, hoolimata koolivälises ruumis aset leidnud ühiskondlikele murrangutele. Jätkub ka tundlikkus laiema ühiskonna jaoks väikesteks peetud uuenduste suhtes. Uuesti kõlavad hoiatused revolutsioonilistest ohtudest moraalsele, kultuurilisele ja pedagoogilisele korrale.
Kui saabusid pastapliitasid, peeti neid käekirja rikkujateks. Kool pidas tükk aega õigemaks kasutada tindiga sulepead. Kui pihuarvutid muutusid taskukohaseks, hoiatasid koolid kõikjal maailmas matemaatika õpetamist tabava ränga hoobi, peast arvutamise oskamatuse ja vaimse laiskuse levimise eest.
Loomuliku jätkuna nähti personaalarvutites ohtu laste kriitilisele mõtlemisele, sotsiaalsele suhtlusele ja näiteks mitmel pool maailmas kirjeldati kuidas klassiruumi toodud arvutid on intellektuaalse allakäigu lõpu algus, mis toob tänavatele töötute õpetajate massid. Igas oletuses on terake tõtt. Et tulevik pole enam see, mis vanasti.
Juhul kui TI muudatus osutub hiidlaineks, peab leidma võrreldava paralleeli. Kunagi ammu kodustasid mõned inimesed nisu ja odra. Evolutsiooni ajas möödus vaid silmapilk, kui need inimesed hakkasid rajama tsivilisatsioone. Ning maailm polnud enam kunagi endine. Kui tehisintellekt esindab sarnast hüpet, peaks vist kooli ankru kaldast lahti tõmbama, et mitte vee alla mattuda ja lasta end lainetel tulevikku kanda. Vaja on julgust. Sellist rumalana näivat julgust.
Põneva katsetuse leiab Austinist, USA Texase osariigist, kus on mõnda aega tegutsenud eksperimentaalne erakool, milles pole õpetajaid ega kodutöid. Kooli loomise taga on idee luua selline õppimise keskkond millest lapsed ei taha ära minna. Olgu enne radikaalse sisu tutvustamist edastatud, et USA riiklikus võrdluses asub kool parimate 0.1% hulgas.
Mainitud koolis viibivad õpilased vanas mõttes koolitusel vaid kaks tundi päevas. Nad juhivad õppimist omas tempos, mis kulgeb koostöös tehisintellektist juhendajaga. Enne esimest reflektoorset kriitikat võiks korraks küsida, kas õpetaja õpetamisel on piirid mida masinal ei ole? Kas senises korralduses avaneb kõigi laste potentsiaal? Või öeldakse, et paremini ei saa. Kas oleks tulemuslikum kui lapsed saaks veeta suurema osa koolipäevast tegeledes õppimisvõimaluste rikkas ja paindlikkus keskkonnas oma huvide ja unistustega? Koolide võrdluses pole tulemus ju sugugi paha.
Jätkates suurte muutuste eel omaaegse töövalmidusega standardkodaniku vormimisega, rajaneb usule, et maailm rahuneb peagi maha ja kõik läheb vana viisi edasi. Paraku paistab nii vaid koolis enda naba vaadates. Aga olgu! Las ameeriklased proovigu. Meie õpime teiste pealt. Austini kooli asutaja plaanib sama idee teha kättesaadavaks miljardile lapsele üle maailma.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.