Inimkond on sarnases olukorras nagu ahvid eelmise sajandi käitumiskatsetes. Põlvkondadel, kes kasvasid üles ekraanirohkes maailmas, esineb rohkem vaimse tervise muresid, osutab Raadio 2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
1950. ja 1960. aastatel viis psühholoog Harry Harlow läbi mitu alustpanevat uuringut. Uuritavateks olid noored reesusahvid. Katsetes eraldati reesusahvipojad vahetult pärast sündi bioloogilistest emadest. Nende maailma mõistmise võimete kujunemine kulges kahte tüüpi elutute surrogaatemadega. Milledest üks oli valmistatud traatvõrgust, mis oli varustatud piimapudeliga. Ahvilaps sai süüa, aga tal puudus kontakt kombatava pehmusega, millest kinni hoides oleks tundnud end turvaliselt. Teises rühmas oli traadist raam kaetud pehme froteeriidega. See pakkus võimaluse klammerduda pehme pinna külge. Aga see surrogaatema piima ei andnud. Selle grupi liikmed said süüa teisest rühmast tuttava traadist raami ja piimapudeliga võltsema käest.
Olenemata sellest, milline "ema" toitu pakkus, eelistasid ahvipojad ülekaalukalt pehmet ja karvast riidest ema ning veetsid 17–18 tundi päevas selle külge klammerdudes. Nad käisid traadist asja juurde ainult siis, kui olid näljased. Kuid tulid seejärel kohe riidest ema juurde.
Kui selle gurpi ahvid paigutati võõrasse ruumi koos uudsete esemetega, käisid nad uut keskkonda uurimas, et siis ehmunult või hirmunult naasid kiiresti riidest ema juurde. Neile kehastas pehme klammerduda võimaldav asi turvalist baasi. Ahvidel, kes kasvasid ainult traadist "emaga", esines tõsiseid emotsionaalseid häireid. Nemad ei julenud uurida harjumatut keskkonda ja olid uutes olustikes sageli hirmust halvatud, klammerdusid üksteise külge või kiikusid sunniviisiliselt edasi-tagasi. Neis esinesid märkimisväärsed sotsiaalsed ja käitumuslikud puudujäägid.
Ükskõik mida keegi neist uuringutest välja ka ei loeks, on ilmne, et teatud vanuses on keskkonna teguritel inimese arengule oluline mõju. Samas ei märgata ise ennast suurte sotsiaalsete eksperimentide ahvipojakeste rollis. Neid ei korralda teadlased laborites vaid selleks on elu kujundavad uued sotsiaalsed protsessid. Ühe taolise uuringu kokkuvõtte avaldati ajakirjas Neurology.
Sotsiaalse eksperimendi subjektideks olid kõik inimesed, aga eriti "digitaalpõlvlasied". Ehk see põlvkond lapsi kes kasvasid senise ajaloo kognitiivselt kõige ekraanirohkemas olustikus. Toona ennustati midagi paremat teadmata, et see saab olema kõige tegusam põlvkond, kes suudavad korraga teha mitut asja ning kujunevad innovatsiooni veduriks.
Aastatel 2013–2023 analüüsiti kokku 4 507 061 noore ameeriklase sirgumist. Vastupidiselt ootustele levisid noorte USA täiskasvanute seas tõsised probleemid keskendumise, mälu ja otsustusvõimega. Kui 2013. aastal teatas sellistest raskustest veidi üle 5% 18–39-aastastest vastajatest, siis 2023. aastaks oli vastav näitaja peaaegu kahekordistunud 9.7%-ni, ehk umbes iga kümnes. Märgatav hüpe probleemide maastikul algas enne Covidi perioodi, mida on varem süüdistatud vaimse tervise kahjustamises.
Halb muster kordub üle soo, rassi- ja sissetulekupiiride. Kusjuures kõige jõukamate ameeriklaste seas tajuprotsesside probleemid kolmekordistusid. Tulemus on üllatav kuivõrd nende puhul on teiste tervisega seotud probleemidega seoses peetud kaitsvaks teguriks haridust, juurdepääsu toetavatele teenustele ja paremaid üleüldiseid võimalusi. Nüüd võib arvata, et neil noortel olid ka paremad võimalused kogeda kahjuliku mõju.
Aga mille mõju? Jutt käib tõsistest keskendumise, mälu ja otsustusvõime häiretest, mida veel hiljuti peeti eakate vaevaks. Kuid nüüd kimbutavad need hädad TikToki põlvkonda. Võrreldes 40, 50 ja70 aastatega algavate umbes 15 aasta suuruste demograafiliste gruppidega, kuvandub 18-39 aastaste ameeriklaste hädade graafik umbes 45 kraadise nurga all ülespoole. Populatsiooni vanemates kihistustes esinevad mainitud probleemid väikeste kõikumistega võrdlemisi stabiilselt, esinedes uuringu lõpuks pea kaks korda harvemini kui alla 39 aastastel. Järelikult pidi mõju leidma aset alla 39 aastaste kognitiivse arengu tundlikul perioodil. Milleks osutus inimkonna ajaloos kognitiivselt kõige ekraanirohkem olustik.
Vältimaks erinevate probleemide kombineerumise mõju, välistati uuringu valimist need kellel esines depressioon. Seega kajastavad tulemused mitte-depressiivsetel inimestel esinevaid kognitiivseid probleeme. Kuigi teadlased märgivad, et vaatlusperioodil kasvasid ka teised vaimse tervise probleemid, nagu ärevus ja depressioon. Varasemalt on teada, et umbes pooltel diagnoositud depressiooniga indiviididel esinevad ülaltoodud kognitiivsed probleemid. Tegelik probleem on seega suurem.
Ohutegureid on mitmeid ja need kombineeruvad. Muuhulgas teevad halba erinevad ühiskondlikud stressiallikad. Ometi on raske vältida võrdlust Harry Harlow eksperimentidega. Selle erinevusega, et sotsiaalses puuris on mitme triljoni dollari suurune traadist ja ekraanidest surrogaat, mille külge võis terve põlvkond klammerduda. Küsides aeg-ajalt bioloogiliselt emalt süüa.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.