Filosoofid Andy Clarki ja David Chalmers kirjeldasid juba paarikümne aasta eest, kuidas mõtlemist toetavad tööriistad lakkavad olemast pelgalt tööriistad. Nutitelefoni hüljanute kogemused kinnitavad nüüd, et nad tajuvad end osaliselt puudega inimestena, nendib Raadio 2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Sajandivahetuse paiku vajutas arenenud majandusega ühiskond pidurit. Itaallased organiseerisid nn aeglase söömise liikumise. Esialgu võis see paista vastukaaluna kiirtoidule. Kiirtoit polnud aga kunagi eesmärk, vaid pelgalt kiirustava ühiskonna sümptom. Sestap ei piirdunud reaktsioon tagasipöördumisega traditsioonilise toiduvalmistamise juurde, vaid aegluse eeskuju levis teistesse eluvaldkondadesse.
Trendikaks muutusid olemasolevast kinni hoidev aeglane mood, ühele vaatamisväärsusele keskendunud aeglane reisimine ja prooviti isegi aeglaseks lapsevanemaks olemist. Stiihilised katsed püüdsid inimkonda päästa harjumuspärase elu norme järavate tõhususe lõugade vahelt.
Suures pildis paistis välja inimkonna psühholoogia. Ühiskondi iseloomustab pika ajalooga traditsioon reageerida uuendustele liialdustega, et seejärel säästetud tarmukusega tormata vastassuunas. Vastuliikumiste eesmärk pole progressi tühistada, vaid tegu on jaoti vaistliku tasakaalu taastamise reaktsiooniga.
Viimase aja näiteks on nutitelefonide ja sotsiaalmeediaallergia põhjustatud aeglustumise sündroom. Ärevuse, läbipõlemise ja tähelepanuhäirete sagenedes on elanikud hakanud endale välja kirjutama digitaalseid detoksikuure. Proovitakse tervistavaid lahtiühendamispuhkusi ja asendatakse nutitelefon nn rumalama mudeliga. Otsuste sisu rajaneb sirgjoonelisel mõttemudelil, et kui see seade tekitab kontrollimatut stressi, paistab sellest loobumine elu üle kontrolli taastamisena.
Vahest on kahju juba sedavõrd suur, et ei taibata olukorra tegelikku keerukust. Taolised tahumatud sammud võivad osutuda veelgi kahjulikumaks. Modernse kultuuri vaatlejana tuntud ajakiri Wired avab probleemi tagamaid. Väljaanne kaasas filosoofid Andy Clarki ja David Chalmersi, kes kirjeldasid paarikümne aasta eest laiendatud meele hüpoteesi raames, kuidas tööriist, mis aitab inimesel mõelda, mäletada, otsustada, lähimas keskkonnas ning maailmas orienteeruda, lakkab olemast pelk tööriist.
Sellest saab inimese kognitiivse süsteemi osa. Sünnib bioloogilise ja tehnoloogilise hübriid, milles viimase kehastus pole oluline, vaid funktsionaalsus.
Alguses sai mälestuste salvestamise märkmikuks lauaarvuti. Sealsamas toimetasid võimekas kalkulaator, kalender, raadio, grammofon, televiisor, telefon ning tehti suur osa tööst ja suhtlusest. Peagi siirdus kogu kupatus nutitelefonidesse, kuhu lisandus veel suunataju kompenseeriv GPS.
Teadlased ennustasid, et taoline tööriist ei asu inimese meelte jaoks enam mingis välises tähenduses, vaid sellest kujuneb talle ühiskonnas osalemise võimekuse orgaaniline laiendus. Nad märkisid, et kui kõik jõustavad end tehnoloogiaga, poleks sellest loobumine võrreldav poes teise kaubamärgi kingade valimisega. Pigem sarnaneks see jagatud keelest loobumisele. Seda teades muutub rumala telefoni valik palju komplitseeritumaks. Filosoof Andy Clark nimetas sellise valiku teinud inimesi nn võimetute klassiks.
Wiredi artikli pealkirjas kõlab, et rumala telefoni kasutajad kaotavad mõistuse. Artikliga ei kavatsetud kedagi solvata. Diagnoosi seadmisega soovitakse pöörata tähelepanu, et modernses elukorralduses võrdub taoline individuaalne samm loomulikuks peetud võimete kaotamisega. Tähelepanek ei rajane artikli autori arvamusel, vaid nutitelefonist loobujate kogemustel. Nad tunnistavad, et tajuvad end osaliselt nagu puudega inimesed. Nad pole mitte rahulikumad ega vabamad, vaid puudega.
Isegi kui vaimusilmas loodeti suuremat vabadust, siis nüüd ollakse liiga vabad. Neile ei tule kalendrikutseid, nad langevad välja rühmavestlustest, st ei osale ühistes plaanide loomistes, ei saa kasutada söögikohtades QR-koodiga menüüsid, autentimisrakendusi, digitaalseid pileteid ja mitmesuguseid töövahendeid jne. Nad tunnevad end nähtamatuna nii sotsiaalsetes kui ka tööalastes keskkondades, kuna need eeldavad pidevat ühenduses olemist.
Varasem elu polnud samuti kiita. Selle hädad survestasidki ju muutustele! Kuigi osaliselt mindi naiivselt moega kaasa, usaldades teiste haibitud valikuid. Võib ka öelda, et kaotati oma mõistus, aga sotsiaalmeediast ja katkematust ühendusest tingitud väsimusele.
Meile meeldivad taastumise kirjeldamiseks puhtaks mõeldud metafoorid, nagu detoks, aeglane ja vanaaegne. Kui suitsetaja loobub sigareti süütamisest, ei muutu ta aga mittesuitsetajaks. Faktiliselt on ta endine suitsetaja. Selline lahter on ka vastavates ankeetides, sest suitsetamine jätab organismi jäljed, sh harjumusi, haavatavusi ja muid ajaloo jälgi. Tehnoloogilises ühiskonnas on rumala telefoni kasutaja n-ö endine suitsetaja, kellel on tihti ka nutitelefon. Noh, igaks juhuks!
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.