Honda värske patenditaotlus kirjeldab süsteemi, mis lisab elektrimootorrattale libasiduri, tehisliku hooratta ja portsu vibratsioonimootoreid. Huvitav, milliseid mõõtmeid võtab inimlik ebaratsionaalsus tänapäeva tööde kadudes, küsib Raadio 2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Inimlikkust on raske defineerida. Enamasti kasutame seda sõna, et võtta kokku inimesele omaseid juhtumeid ja tunnuseid. Järgnevad näited kirljeldavad inimlikkusest lahutamatuid olukordi, kus inimesed teevad asju põhjustel, mida enam olemas pole. See äratab küsima, kas tulevikus, kui oleme vabanenud senistest töödest ja füüsilistest asjadest, tähendab inimeseks olemine lihtsalt mineviku imiteerimist?
Levinud näide vanas ajas elamisest on QWERTY-klaviatuur. Selle tähemärkide paigutus kujundati 19. sajandil mitte trükkimise kiirendamiseks, vaid masinkirjutajate töö aeglustamiseks. Esimeste kirjutusmasinate mehhanismid ei talunud kiireid nupuvajutusi, mille peale kinni kiilusid. Lahendusena paigutati sagedamini paaris esinevad tähed klaviatuuri erinevatele pooltele. Probleem kadus, aga harjumus mitte. Miljardid inimesed kasutavad kahe sajandi vanust ebaefektiivset paigutust tänapäevani.
QWERTY pole kaugeltki ainus näide. Omamoodi naljakal moel on eesti keeles kombeks telefoninumbreid "valida". Sama teevad sakslased, soomlased ja venelased. Selle põhjus peitub omaaegses telefonitehnoloogias ja kettaga telefonis, millel tuli valida number. Digiajastu nuppudega telefonil oleks korrektsem numbreid "sisestada". Lubatud naljaka puändina "valitakse" tänapäeval number just pigem adressaatide nimekirjast.
See teeb "numbri valimisest" keelelise skeuomorfi – terminisse on talletunud füüsiline tegevus, mis ise on faktiliselt kadunud.
Mõnikord hoitakse minevikust kinni isegi seaduse jõuga. Mitmes riigis nähakse ette, et telefonikaamera peab pilti tehes jäljendama fotoaparaadi mehaanilisi klõpse. Sooviti, et fotografeerimisega tuttavad inimesed oleksid pildistamishetkest teadlikud. Mõned aastad hiljem vaeti, kas elektriautod peaks jalakäijates loomuliku liiklustunnetuse nimel jäljendama mootori müra.
Nüüd tehakse seda peamiselt autojuhi rõõmuks, sest vaikus tundub vale ja mürisevat mootorit simuleeriv heli õige. Arvutiekraanile kuvatud digitaalsed kaustad meenutavad arhiivikappe ja teabe salvestamisele osutab ammu kadunud kolme-ja-poole tollise disketi ikoon. Paar viimast põlvkonda pole arhiivikappe ega 1,44 MB-suuruseid diskette ilmselt kunagi puudutanud. Ometi kannavad inimese sotsiaalsed süsteemid neid oma tegevusmälus.
Ei tohiks ka unustada, et raudtee rööpmelaius tuleneb hobuse laiusest. Hobuse järgi kujunes ammuste Rooma sõjavankrite laius ja see vormis teede laiuse, kuni talletus algselt hobustega veetud trammide rööpmelaiuses. See jäigi standardiks, kui vaguni ette pandi vedur.
Nende näidetega soojendatud inimlikkuse meeleolus polegi vahest üllatav Jaapani mootorsõidukite valmistaja Honda värske patent elektrimootorratastele. Elektrimootorrattad ei vaja traditsioonilises mõttes sidurit. Elektriajami eelis peitub mehaanilises lihtsuses. Paigalt liikuma hakkamiseks keeratakse potentsiomeetrit. Mootor ei sure välja, puudub vajadus võrdlemisi head koordinatsiooni eeldava siduri ja käiguvahetamise koostöö järele jne. Ometi toob Honda need tegevused ka elektrimootorratta juurde, patenteerides libasiduri.
Kirjeldatud lahendusel on kõik siduri omadused. Alates siduritunnetusest, milles mootori pöördemoment muutub ühel hetkel keha läbivaks edasiliikumise tundeks. Nn tõelise mootorratta tunde jaoks lisatakse vibratsiooni ja loomulikult tehakse mootori häält. Võltsina tundub hoopis tõelisus, kuigi ainus reaalsus on vaikne elektrimootorratas.
Esmapilgul võib paista idee absurdnena. Samahästi võiks lisada elektrirongi vagunitesse kunstlikku hobuse lõhna. Ent see viitab millelegi sügavamale. Inimeste harjumused pole pelgalt ratsionaalsed. Neis on palju jääke pikast kohanemisest kunagise uuega, kuni need muutuvad osaks kultuurist ja ka emotsionaalsest vajadusest, millel pole enam erilist seost selle algse eesmärgiga.
Sidur on osa praeguste põlvkondade sõidukogemusest. Enamik mootorrattureid seostavad sidurit oskuste, kontrolli, ajastuse ja ratturi identiteediga. Tehniliselt kuluka ja probleemide allika eemaldamine parandab küll efektiivsust, aga kõrvaldab midagi, mis on raskemini mõõdetav, kuid oluline. See on kaasatus sõidu teostamisse. Honda fikseerib vaid kaubandusliku kaitse üleminekuaja ärihuvidele. Lõpuks vajub sidur unustusse, aga emotsioon mitte.
Samamoodi kaob kaasatus paljudesse tänapäeva töödesse. Huvitav, milliseks kujuneb üleminekuperiood. Kas hakatakse käima terapeutilistel töökohtadel, kus levib sigarisuits ja seinal asuvast krapist kostub soovikontsert?
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.