Lapseks olemine on võtmetähtsusega arenguetapp, et tagada väljakutsete suhtes kohanemisvõimeline ning endale ja kogukonnale kasulik täiskasvanuiga. Vastsündinu ei tea suurt midagi, kuhu ja milleks teda toimetati ning mida temalt tahetakse. Tema esimene ülesanne ongi õppimine, et teha endale selgeks, mida lähiümbrus endast kujutab. Näiteks seostada lõhnu, värve, vorme ja mingeid aeg-ajalt karjumise peale välja ilmuvaid tegelasi jne.
Lapsepõlv ei kulge mööda sirgjoont, sarnanedes pigem kapsaussi liikumisele. Ussike teeb hoogsa sammu edasi ja jääks siis nagu seisma. Tema kehas toimuvad märgatavad muutused meenutavad peale raskuskeskme uude kohta nihkumist akordioni. Sellele järgneb uus hoogne samm edasi jne. Need vahepealsed näiliselt vähema välise liikumise faasid tähistavad arenguhüppeid üksikute organite arengus, st toimub kasvamine ehk kvantiteedi lisamine. Sellele järgneb suurema tegevuspotentsiaali omanud üksuste omavahelisse kooskõlla viimine, ehk küpsemine ning talitlusliku kvaliteedi loomine.
Lapse arengus eristuvad mitmed hilisemaks eluks kriitilisemate tagajärgedega arenguperioodid. Võib ka mõelda, et lapsed on teatud vanuses välistele mõjudele haavatavamad, kuna nad ei ole veel suutelised nende mõju ise kontrollima. Näiteks vormide, reaktsioonide ja igasuguste muude omaduste poolest ammendamatult rikka maailma tajumiseks vajalikud võimed ei tule sünniga kaasa, vaid neid on vaja arendada ja viia vastavusse maailma esitatavate väljakutsetega.
Üks selliste funktsioonide oluline arengufaas paigutub esimese paari-kolme eluaasta sisse. Selle etapi õnnestumisel on oluline mõju keskkonna kokkupuudete rohkusel ja mitmekülgsusel nii toas kui ka õues, asjade, inimeste ja loomadega, karedate ja pehmete, kibedate ja magusate, vaiksete ja valjude, omade ja võõrastega kohtumise ja kogemise näol. Kogu lapsepõlv jätkub samas vaimus, kuid järgneva õppimise eelduseks on varasemalt kogunenud kompetents.
Prantsusmaal avaldati kevadel sealse presidendi poolt algatatud töörühma raport ekraani ees veedetud aja mõjust laste normaalsele arengule. Olulist tähelepanu pööratakse raportis just aju arenguga seotud vajadustele. Täpsemalt tuleks lapse varajases elueas olla valvas raportis pakutava uue katusmõiste tehnosekkumise alla koonduvate riskide suhtes.
Nendega seoses tehakse praeguse harjumuspärase elukorralduse kontekstis ligemale 30 ebamugavat ettepanekut. Muu hulgas soovitatakse nii palju kui võimalik piirata mobiiltelefonide ja televiisorite kasutamist sünnitusosakondades. Lasteaedades tuleks keelata arvutite ja televiisorite kasutamine ning täiskasvanutele soovitatakse olla teadlik, kuidas mõjub lastele nende juuresolekul ekraaniga seadmete kasutamine.
Mõistetavalt tõmbavad need endale imiku tähelepanu. Seda talle aga meelelahutuseks pakkudes võidakse sattuda nõiaringi, kus seadmest kujunebki lapse arengus kallist ärkveloldud aega sisutav sile, klaasist pind koos selle taga liikuvate taju ühekülgselt koormavate ja enamasti reaalsest maailmast puuduvate nähtustega.
Teadlased juhivad laste heaolu pärast muretseva avalikkuse tähelepanu sellele, et ekraanid annavad kogu lapsepõlve jooksul otseselt või kaudselt hoogu unepuudusele, istuvale eluviisile, kehalise aktiivsuse puudumisele, rasvumisele ja nägemisprobleemidele.
Prantsusmaa kui euroopaliku individuaalse vabaduse olulise ajaloolise kasvupinnase viljaks on igaühe õigus ise otsustada, mis on talle parim. Sellisel juhul peaks sündima aga maailma täiskasvanud inimesed, mitte sellised ära eksinud hülgepojad, nagu on juhtunud juba miljoneid aastaid.
Sellega arvestades soovitatakse raportis hoida alla kolmeaastased eemal kõigist ekraanidest. Vahet pole, kas tegu on telefoni, arvuti, või televiisoriga. Need kõik vaesustavad kriitilises arengujärgus lapse tajumehhanismide arengut. See on midagi, mida vanemad ei saa tunnetada, kuid millest on ekraanide ees kasvanud lapsed vähemalt osaliselt ilma jäänud või on nende vajalik areng kulgenud aeglasemalt.
Riike nende kodanikuvabaduse kaitsmise põhjal kõrvutades ei pääse mööda Rootsi kuningriigist. Seal tegi äsja osalise osutusega prantslaste uuringutele riiklik terviseamet Folkhälsomyndigheten ettepaneku, et alla kaheaastased lapsed ei tohiks kokku puutuda ühegi ekraaniga. Sealt edasi kuni viieaastasteni peaks piirduma kuni ühe tunniga päevas. Kuni 12-aastased lapsed ei tohiks ekraane kasutada kauem kui kaks tundi. Paraku leidub lapsi, kes on ekraanide ees üle 40 tunni nädalas ehk terve täiskasvanute töönädala.
Taolise arengu tulemusel satub täiskasvanud kodanike sekka liikmeid, kelle sotsiaalse suhtluse, vahetu läbikäimise, empaatia ja sümpaatia ning igasuguste probleemide lahendamise oskused on vähem arenenud. Selle tulemusena on kasvanud inimeste ärrituvus, süvenenud tähelepanuprobleemid ning raskused emotsioonide isereguleerimisel. Seda eriti juhul, kui kohtutakse sobimatu või tugevalt erutavate olukordadega.
Huvitav, kes seda võib juba ühiskonnas märgata? Otseloomulikult mitte meil, vaid ikka Prantsusmaal ja Rootsis.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.