Pisike sülelaps kuulab lähedal olijate hääli ja hakkab lalisema. Seda ilmsemalt on temalgi midagi öelda. Sõnade puudumisel piirdub ta lõpuks lõbusa kordamist kutsuva naeru või rahulolematusest teavitava nutuga. Sünnist esimeste sõnade väljaütlemiseni kulub umbes kümme kuud.
Kõnelemine on inimesele loomupärane ja tema bioloogiasse sügavalt juurdunud protsess. Häälikutesse kodeeritud teavet ehk rääkimist võib pidada evolutsiooniliseks triumfiks. Seda ilmsemalt kodeerivad hääle moduleerimisse teavet paljud loomad, aga sel tasemel keerulist sotsiaalset suhtlust ja ellujäämisest rohkema loomist võimaldab vaid inimese kõnevõime.
Kõneks arenenud suhtlusvorm kasutab maksimaalselt inimese loomulikke võimeid, ühendades häälitsemise, kuulamise ja kehakeele. Kirjutatud keel on palju hilisem ja kunstlikum teabe edastamise konstruktsioon. Ehkki kehavälise vastupidava mälukandja vahendatud suhtlus on teadmiste põlvkondade vaheliseks edastamiseks hädavajalik, pole kirjutamine vorminud aju kõnega samal moel. Ükski beebi ei rõõmusta pliiatsi ja paberi nägemise üle. Enamasti pistavad nad need rumalatena suhu.
Lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamiseks kulub aastaid formaalset haridust ja isegi siis on kirjaoskuse tase ühiskonnas ebaühtlane. Sellega on märkimisväärne osa elanikkonnast isegi hädas. Hiljuti ületas USA-s uudiskünnise 19-aastase Aleysha Ortize juhtum, milles värskelt gümnaasiumi lõpetanud neiu heitis Hartfordi linnavolikogu liikmetele ette, et sealne koolisüsteem varastas tema hariduse.
Neiu pidi esitama koolilõpukõne, aga ta ei osanud lugeda ega kirjutada. Abiturient kasutas sõnavõtu talletamiseks kõnet tekstiks muutvat telefonirakendust. Ta kuulas seejärel teksti seda kõneks muutes, kuni see talle lõpuks meelde jäi. Kool ei õpetatud teda lugema ega kirjutama hoolimata sellest, et ta õppis Hartfordi koolides alates kuuendast eluaastast.
Juhtunus põimuvad mitu iseseisvat tegurit, mis kõik kokku kajastavad nn täiusliku tormi metafoori. Antud juhtum toob esile, et aju peab lugemis- ja kirjutamisoskuse kallal tööd tegema, kuni need muutuvad inimese loomulikuks omaduseks. Omaette küsimuseks võib osutuda alles jäänud aeg. Üleminek ekraanipõhisele suhtlusele toimub kõne evolutsioonilise ajaraamiga võrreldes välkkiirelt.
Ortiz sai koolis ja elukeskkonnas edukalt hakkama pelgalt rääkimise abil. Kirjutatuga kohtumise puhul kasutas kõne tekstiks muutvaid teenuseid. Pikemate kirjatükkide ja lugemiste taandumine kiirsõnumite kujundatud normaalsuses tuimestab jätkuvalt tundlikkust õigekirja- ja grammatikaeksimuste suhtes. Vajadusel leiab abi tekstiredaktorist, mis soovitab: "Klõpsake menüüs "Läbivaatus" nuppu "Õigekiri ja grammatika"".
Digitaalmaailm jõudis meieni loetud kümnendite eest. Seeläbi polegi möödas kuigi palju aega sellest, kui kirjaga võis kaasa tulla sõltumatu sõnumina veel kirjutaja lõhnaõli hingus. Lõhnatutel ekraanidel on suhtlust täiendavaid signaale märksa vähem. Hiilivalt süvenev tuimus toimuva osas uinutab eluliselt olulise instinkti arendada loomulikku ettevaatlikkust ja teadlikkust suhtlust vahendavatest süsteemidest lähtuvate ohtude suhtes.
Erinevalt kõnest, mis arendas inimesi seda mõistma ja nii sõnumit kui ka selle konteksti signaale mõtestamiseks kombineerima, lisab uudne ühismeedia algoritmiline suhtlus vestlusesse kolmanda osapoolena osava manipuleerija. Selle suhtlusvormi täielikust mõistmisest oleme veel ilmselt kaugel, rääkimata igapäevaelule kaasnevate mõjude ja riskide kontrollimisest.
Ekraanipõhises reaalsuses ohutu navigeerimine eeldab isiklikku pingutust. Seda tehakse enamasti alles pärast kriise. Viimasele viitab hiljutine ärkamine, kui end valimistel vabadeks kodanikeks pidanud inimesi tabasid rahvusvahelise ulatusega poliitilise manipuleerimise skandaalid.
End eksiteele viiva rahulolu üks põhjus seisnes valede metafooride kasutuses, järeldatakse hiljutises BBC-s avaldatud põhjalikus teemakäsitluses. Ühismeediaplatvorme võrreldakse omaaegse demokraatia läteteks olnud avalike väljakutega, kuhu kogunenud indiviidid said omi arvamusi vahetada, tehes seda nii vahetu kontakti kui ka väiksema butafooria varjust.
Ekraanidele võib kuvada kõike sõltumata sellest kokkulangevusest tegelikkusega. Napis sõnastuses mõtted edastatakse ajalises ja tunnetuslikus vaakumis, millele lisab oma soove platvormi pidajast kolmas osapool. Sellist keskkonda ideede demokraatliku võistluse areeniks pidades unustatakse ära algoritmid, kes kogu suhtlust näilises vabaduses tegelikult kujundavad, valides, kelle hääl kõlab ja milline sõnum on kuuldav.
Nõnda poleks üldse ootamatu, kui antud olustikus kasvanud täiskasvanu kuulab ekraanil olijate sõnumeid ja hakkab lalisema.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.