Keegi ei käsi inimestel linnadesse koguneda. Paljudele võib isegi rohkem meeldida elu maal. Nähtus sarnaneb Shakespeare' teoste valmimise ajal elanud filosoof Thomas Hobbes'i mõttega Leviaatanist. Nähtamatust, kuid igati reaalsest tegelasest, milleks on inimeste omavaheliste kokkulepete tulemusel tärkav kõiki juhtiv sotsiaal-poliitiline jõustruktuur. Selleski pole keegi kohustatud osalema. Ent siis arvestagu, et nende elu saab jätkuma üksildase, vaese, inetu ning lühikesena. Hobbes väitis, et nn "loodusseisundis" juhtis inimesi omakasu ja see põhjustas konflikte ning ebakindlust. Mistõttu kõik olid ellujäämise nimel üksteisega sõjajalal. Surmavast kaosest pääsemiseks sõlmisid üksikisikud kollektiivselt kokku, et nad loovutavad osa oma vabadustest ning liituvad ühiskondliku lepinguga. Millest tärkavale suveräänsele võimule usaldatud sotsiaalse korra seadmise ning hoidmise abil saavutatud stabiilsuses vabanes aega ja muid ressursse eluolu parandavale ning rikastavale kunstile, teadusele ja tervishoiule.
Kuigi Hobbes ei osutanud linnastumisele, kajastab tema argument inimeste kogunemist üha tihedama asustusega aladele. Mille tulemusel tärkas vajadus sotsiaalsete kokkulepete järele. Linnades puutuvad inimesed rohkem kokku teiste omasugustega. Samade ressursside nimel konkureerides kasvaks konfliktsus, välja arvatud juhul, kui eksisteerivad kehtestatud normid ja neid täideviiv jõud. Üksikisiku õiguste kaitse stimuleerib ettevõtlikkust ja arendab koostööd, millest arenevad teadus, sotsiaalne ning tehnoloogiline innovatsioon ja kultuuriline mitmekesisus. Hinnaks on kärbitud vabadus, suhteline elukallidus, mõnel juhul oluliselt ebatervem keskkond jmt.
Keegi ei käsi linnadesse koguneda. Protsess kulgeb ühiste valikute koosmõju väljas sarnaselt jõele, milles igal hetkel liigub teatud osa vee molekule ka vastuvoolu. Võrreldes voolu suunas liikuva massiga on selliste molekulide koguarv suhteliselt tühine. Domineeriv vool ületab juhusliku liikumise, nii et enamik veemolekule või individuaalseid inimesi liigub endiselt allavoolu, või linna poole.
Inimeste puhul on ajendiks tugev süsteemne elukorralduslik stiimul. Maal ja looduses on palju head ja ilusat, ning rohkem vabadusi. Sealgi tuleb elamise nimel teha ohverdusi. Juhul kui poleks tekkinud linnu ja puuduksid neis tärganud hariduse, tervishoiu ja tehnoloogia saavutused, oleks tänagi elu looduses üksildane, vaene, inetu ning lühike.
Inimesi ajendab linnadesse kolima eelkõige lootus avaramatele majanduslikele võimalustele, parem haridus ja tervishoid ning elavama sotsiaalse ja kultuurielu võlu. Mitmekesisem suhtlus suurendab uute ideedega kokkupuudet ning kultiveerib professionaalsete võrgustike kujunemist, mis kõik loovad rohkem hüvesid, võrreldes eraldi tegutsedes. Linnas luuakse ühes koos rohkem rikkusi ja linnad koguvad ka igasuguseid makse. Mida investeerivad taristusse ja mugavustesse.
Millega seoses peab rääkima suhtelisest mugavusest. Esialgse kasvu perioodil saavutatud hüved peibutavad kasvava luksuse ja ekstravagantsusega. Linnakodanikele jaguneb võrdselt igasuguseid elukvaliteedi teenuseid. Kuid elamispinna osas satuvad kõik üha suuremasse pigistusse. Linnastumise kiire tempo on toonud kaasa põneva nihke ruumikasutuses. Mille eriliseks avalduseks on väikeste hoidlate ning magamiskookonite areng.
Tiheda asustuse tulemusel tõusevad eluasemehinnad. Lisades kõrvale töökoormuse tingitud lastetuse, eelistatakse üha väiksemaid kortereid. Samas kui heaolu oluliseks elemendiks on kaupade paljusus. Mida koguneb linnadesse nii palju, et neid ei jõuta kasutada või see jääb elupinna vahetamise ajal jalgu jne. Taolise ballasti hoidmine kallil elupinnal pole ratsionaalne. Mis motiveeris otsima loomingulisi, linna piiridesse sobivaid lahendusi. Üheks vastuseks on minilaod. Mõnes suuremas riigis on isiklike asjade uudne paiknemine ümber kujundamas viisi, kuidas linnaelanikud haldavad omi asju ja isiklikku ruumi. Sama toodet kasutavad ka mitmed väiksemad ettevõtted. Miniladude fenomen areneb kindlasti edasi ja on kujunemas muutuste rohkes keskkonnas linlaste varade puhversüsteemiks. Võibolla ka enamaks.
Magamiskookoneid Eesti vist veel ei kohta. Väikeseid ja privaatseid ööbimiskohti ilmus esmalt Jaapanis ja nüüd on teenusena levimas suurematesse linnadesse. Miniladude puhul on suures laohoones kümneid ja kümneid pisikesi omaette uksega ruume. Magamiskookonite äri on üsna sarnane, aga oluliselt väiksemates mõõtudes. Umbes voodisuurusesse ruumi sisenemiseks on ukse asemel tihti pelk kardin. Sarnaselt ladudes hoitavatele asjadele, rendivad inimesed neid pikemaks ajaks. Põhi osa päevast möödub tööl ja linnas. Tegemist pole luksusega, aga võrreldes autos magamisega on kookon oluliselt mugavam ja isegi turvalisem.
Paraku kehtivad linnades eluruumidele teatud sotsiaalsed kokkulepped, ehk seadused. Mis jäävad kiirele arengule jalgu. Iseloomuliku näite leiab võimsa majanduse ja kalli elamispinnaga San Franciscost. Linn otsib arendajaga koos lahendust kuidas ületada kehtivate elupinna regulatsioonide takistus olukorras, milles 700 dollari eest kuus renditava ühe magamiskookoni koha nimel konkureerib paarkümmend soovijat. Kõne all oleval arendajal on vabu kohti vaid 17. Nad lisaks kiiresti sadakond juurde, aga seadused on selliste eluruumide võimaldamiseks puudulikud.
Ometi võib juba mõtelda uuele elu kolmnurgale. Varasemalt moodustas selle kodu, töö või kool ja kauplus. Edaspidi koosneb see magamiskookonist, siis oma asjadega koosviibimist võimaldavast minilaost, kiirsöögikohast või minilattu saabuvast toidukullerist ning töökohast. Juhul kui sedagi ei tehta kaugtöö vormis otse minilaost. Huvitav, mida Thomas Hobbes arvaks sellise elukorralduse kohta?
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.