Lääneliku väärtussüsteemi ja maailmakäsitluse olulise kujundajana tuntud Sokrates pidas asjade mõistmise kujunemisel oluliseks diskusioone ja debatte. Teame temast peamiselt tänu kirja pandud märkmetele. Need ei pärine kuulsalt filosoofilt endalt, vaid õpilaste kirjalikest allikatest. Sokrates pidas kirjutamist ebasoovitavaks tegevuseks. Tema nägemuses kirjutamine nõrgendas mälu, kahandas asjadest arusaamist, takistas aktiivset suhtlust ja inimeste vahelise elava dialoogi mõju. Filosoof kartis, et kirjutamine loob vaid illusiooni teadmistest, ilma tõelise mõistmiseta.
Tema arusaamises on kirjutatud sõnad staatilised ega suuda seetõttu küsimustele kohaneda ning reageerida ega neile vastata. Millest järeldas, et kirjutamine ja lugemine on tõeliseks õppimiseks ebapiisavad. Ta eelistas dialektikat, milles ideede edasi-tagasi küsitlemise ja täpsustuste protsessis sündivas arutelus liigutakse sügavamate arusaamiste poole.
Sokrates ennustas, et kirjutamise levimise tulemusel hakkavad inimesed sisemise mõistmise ja mälu arendamise asemel tuginema välistele allikatele. Kuni selleni välja, et inimesed lõpetavad teadmistega aktiivse tegelemise, harjudes neid passiivselt omaks võtma ning kaotavad lõpuks ka suulise õppimisega kaasneva eneseväljenduse varjundirikkuse ja sügavuse.
Sokrates suri, kuna Ateena kohus ütles, et ta peab surema. Filosoof suhtus võimuga tekkinud vastuseisu määratud surmaotsusesse sarnase põhimõttekindlusega nagu kirjutamisesse. Raske karistuse eest põgenemist pidas valeks, kuna see oli vastuolus arusaamadega õiglusest ning kodanikukohusest. Täna meenutatakse teda põhimõtete ja sõnapidamise igatsuse hetkedel. Otsides kinnitust inimese võimesse omada äärmuslike tingimuste kiuste veendumust isiklikku aususesse.
Ent võibolla on see pelk ajalooline hallutsinatsioon. Vahest mõtles sündmusi kirjas talletanud Plato kogu loo välja. Milles poleks midagi eriskummalist. Sokratese poolt põlatud kirjutamine oli infotehnoloogilise välise mälu primitiivne algus. Esimestele sammudele järgnes hüppeline areng infotiheduses kui sõnumid koondati raamatutesse. Esimesed raamatud valmisid ja neid paljundati käsitsi kirjutades. Alguses oli raamatuid vähe ja täpselt samu koopiaid polnudki. Iga koopia kirjutaja võis selle sisu muuta. Kas tahtmatu või tahtliku sõnastuse muutmise näol.
Pärast trükipressi loomist leidis raamatute maailmas aset kvantitatiivne ja kvalitatiivne hüpe. Lühikese ajaga trükiti miljoneid uusi raamatuid. Hind langes massidele taskukohaseks. Sisu oli ühtne. Ent seoses tõhusa paljundamisega lisandus uus kvaliteet. Paljunesid ka vead. Kuulsaks näiteks on 1631. aastal Londonis kuninglike trükkalite Robert Barkeri ja Martin Lucase käe all valminud Piibel. Paljudele ainuke lugema õppimise ning pühade teadmiste allikas sisaldas konkreetset trükiviga. Kogemata jäi tekstist välja üks kriitiline eitus. Kümnes käsus pole "Sa ei tohi abielu rikkuda" vaid on "Sa riku abielu". Abielurikkumist propageeriv piibel põhjustas märkimisväärse skandaali ja trükkalitele tõsiseid tagajärgi.
Vahepeal pole midagi muutunud. Sokrates soovis, et kõneleksime teineteisega. Siis ei jõuaks ka vale liiga kaugele levida. Inimesteta inforuumis sünnib ja levib tohutu kiiruse ja massilisusega eksitavat teavet. Midagi juhtub kogemata, sagedamini on põhjuseks naiivsus ning väljenduslik kohmakus ja mingi osa ka ebaaususel. Eksitava teabe rikkas olustik täieneb kuna infovahetusega liitub tehisintellekt.
Enam pole uudiseks enesekindlalt udujuttu ajavad ehk hallutsineerivad vestlusbotid. Luulelise sisu põhjuseks on suurte keelemudelite töö põhimõte, milles masin ei mõista vestluse sisu, vaid teab väga suure tõenäosusega millised sõnad sobivad teatud puhkudel kõige paremini lauseid moodustama. Teinekord võibki sõnade rivistusse sattuda hästi sobiv kuid mõtet udujutuks kujundav tegelane. Ka patuse piibli kümne käsu tekst oli ju formaalselt korrektne.
Probleem on teada ja ülesandega tegeletakse. Märgatavalt rohkem usaldatakse TI teksti üleskirjutamise ja tõlkimisoskusi. Sest siis on sõnad inimeste poolt ette antud. Vähemalt nii seda usutakse. Avalikkusel pole aimugi kui tihti nad puutuvad kokku TI süsteemide koostatud dokumentidega.
Üks selline väärtusahel asub haiglates. Arsti piiratud aega püütakse paremini kasutada raviks, selle asemel, et see kuluks raviga seotud teabe arvutisse sisestamisele. Arst loeb olulise teabe helifaili. Millest odava inimtööjõu abil valmib digitaalse ajastu võimalustega ühtiv tekst. See töö siirdub nüüd TI’le.
Äsja avaldatud analüüsist selgub, et TI lisab haiguslugudesse omi täiendusi. Probleem on keeruline. Üldiselt on need teenused väga täpsed. Nagu selgib, siiski mitte väga-väga täpsed. Uuringu korraldanud teadlaste arvates võib miljonites haiguslugudes peituda tuhandeid TI poolseid heietusi. Oleksime kuulanud Sokratest, seda kõike ju poleks. Ilmselt puuduks ka enamus inimesi.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.