Pole möödunud kuigi palju aega, mil kohvik oli veel töise elu pelgupaik. Koht, kus sai omaette mõelda või jagada sõbraga sõbraks olemist puudutavaid teemasid, rüübata kohvi, lehitseda ajakirja ja kiirustamata hetkeks lõõgastuda.
Ühel hetkel astusid aga kohvikutesse sülearvutitega kliendid ja paiga miljöö teisenes kontori tehiskaaslasteks. Sülearvuti-inimesed võõrandasid kohvikulauad, et need teenindaks nende tööd ja äriplaane. Laual oli enamasti tühjaks joodud tassike kohvi, tähistamaks maksva kliendi piletit. Kunagised rahvarohked kogunemiskohad hakkasid muutuma odavateks ühistööruumideks.
Odavateks selles mõttes, et suvalise ettevõtte töötaja maksab töökoha eest tassi kohviga, mille ise ära joob. Tööandja nn päris kontoris oleks töökoha ruutmeetri hind kordades kallim. Lisades sellele elektri, WiFi ja sooja kulud, on kulutõhusam leida koht kohvikus.
Algul imestati ja mõeldi optimistlikult, et kohvikusse on inimesi vaja. Võtku siis pealegi kohvi kõrvale tööd kaasa. Ent tasapisi kasvasid pinged. Viimasel ajal võib aimata tormipilvede kogunemist. Esimesed pikselöögid ennustavad suuremat tormi. Mõned kohvikupidajad piiravad oma wifii-ühendusi. Siin-seal võib klient saada tööpäeviti ühendust kaheks tunniks ja nädalavahetustel on kohalik sideteenus täielikult välja lülitatud.
Paraku toimib wifi-piirang vaid mobiilse internetita klientidele. Nende tõrjumiseks välja mõeldud innovatsioon väljendub teibitud elektripistikutes. Samade pistikute paigaldamise nimel tehti omal ajal kulutusi, meelitamaks just neid samu töisemaid kundesid. Mobiilsete seadmete akude areng teeb aga ka selle meetme suhteliselt hambutuks.
Töö kohvikust tõrjumise arsenali lisandub agressiivsemaid noote. Mõnes kohas öeldakse selgelt välja, et see pole teie kontor. Mõni kohvikupidaja kasutab võõra tööjõu peletamiseks suhteliselt valju muusikat. Muusika valikul arvestatakse kohvisõpradest klientide profiiliga. Neile meeldiv, kuigi valju muusika liiga palju ei sega, pigem räägitakse omavahel kõvema häälega. Küll aga segab selline keskkond töö tegemist.
Esmalt võikski nähtust seletada ärihuvide konfliktina. Kohvi ja saiakesega äri tegev ettevõtja kasutab põrandapinda tootva kapitalina, müües sellelt omi saaduseid võimalikult paljudele kundedele. Kliendi pikem viibimine kallil pinnal vähendab aga kasumlikkust ja ohustab konkurentsitiheda ettevõtluse toimetulekut. Mõned kohvikud valisid teadlikult alternatiivse tee ja kujundasidki oma ruumid vaikseteks töökeskkondadeks. Sellisteks, kus saab ka kohvi ja saiakesi, aga põhiline on laua rentimise tulu.
Vahest oleme ärihuvide kokkupõrkamise varjus tunnistamas aga sotsiaalset vastureaktsioon, et vabaneda alles hiljuti reklaamitud võimalusest ja sunnist töötada kohvikutes, parkides ja hotellide fuajeedes. Järsku soovitakse saata töö puhkajate silma alt ära, tagasi luminofoorlampidega saalidesse ja kabinettidesse? Enam pole popp paista iseenda ülemusena, kes valib, millal lonksude vahel tööd teha ja millal mitte, ühes käes latte ja teisega klõbistades laual avatud sülearvutil.
Fantaasia kodu ja töökoha kõrval paiknevast "kolmandast paigast" võib saada tagasilöögi mitte kohvikupidajatelt, vaid sotsiaalselt vaistult, kes või mis on tüdimas lõputu töö vaatemängust. Individuaalselt ei keela põhiseadus kedagi end tööga tapmast. Ent sarnaselt avalikus ruumis suitsetamise keelustamisele kasvab vastikus kiire elutempo katkematu demonstratsiooni mürgise koorma vastu. Näha igal pool kedagi tundide viisi klaviatuuri kohal küürutamas, tundub vabale ajale mõtlejatele suunatud moraalse etteheitena.
Viibides vabal ajal kohvikus, ümbritsetuna tööle lojaalsetest klaviatuurisõdalastest, on raske hoiduda tundest, et hoopis sina oled kõigi hädades süüdi, kuna hiilid oma kodanikukohustusest kõrvale. Ometi tunnistavad pea kõik, et kiire elutempoga kultuur tapab nende tõeliselt vaba aja, õigemini vaba inimese.
Küsimus pole ainult kinni teibitud pistikutes. Pole välistatud, et ärkamas on laiem sallimatus ka kõige sellise suhtes, mis esindab totaalseks kujunenud narratiivi "olla alati sisse lülitatud". Igal asjal on hind. Keskkonnasaaste ei piirdu tänavatega, vaid saastub ka meie hingetõmbeaega.
Vahest on kätte jõudunud aeg küsida, millal hakkasime end vaba aja eest karistama. Espresso peaks olema naudinguhetk, mitte töise virgutuse droog enne kohe algavat Zoomi-kohtumist. Jalutuskäiku sõpradega, isegi kui need on töökaaslased, tuleks mõõta naerudes, mitte sammudes ega töistes kokkulepetes. Rohkem tunde ekraani taga ei võrdsustu kõrgema moraalse staatusega. Soovides tõelist kogukonda ehk vestlustest ja tegevustest sumisevaid ruume ja parke, on vaja lahti lasta alatisest tegemise kohustuse ebaproduktiivsuse nõidusest.
Järgmine kord kui näed kohvikus silti "Wifi puudub", tee, mida sult nõutakse. Hetk mitte midagi teha võib olla parim võte produktiivsuse kasvatamiseks, mida saad endale lubada. Olles väga julge, küsi espresso macchiato't.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.