Seni kuni ei kao inimeste vahelised konfliktid, leiab aset võidurelvastumine. Kui omavahelise rüselemise käigus haaras keegi kivi, pidi seda tegema ka teine. Kui üks viskas kiviga, tegi seda peagi ka teine. Veelgi kaugemalt ründamiseks lingu leiutamine päädis ka selle levikuga. Siis tulid vibu, ammud, püssid, mürsud, raketid ja IT süsteemide häkkimised.
Nähtuse loogikal pole inimestega üldse mingit pistmist. Inimese käes on vahendite avastamine. Loogika tuleneb tasakaalustamise või sümmeetria nõudest. Eskalatsiooni ei juhi ambitsioon. Seda juhib sümmeetria, vajadus mitte jääda teise poole võimetele alla.
See on süsteemne loogika. Kus iganes tekib mingi eelis, järgneb imitatsioon. Ja kus on imitatsioon, seal on ka eskalatsioon. Mõnikord, püüdes saavutada midagi head, liigutakse võisteldes allegoorilisest mäest ülesse. Ent siingi ei pääse sümmeetriast. Positiivne areng kutsub esile vastureaktsiooni. Küsimus on suuruste vahes ja ajalises nihkes. Üks sünnib enne. Ja tärkavas ajaaknas peitub meie võimalus hoida talutavat positiivset bilanssi.
Protsess ei peatu. Kaitsjate edu stimuleerib rünnakute arendamist. Mõnikord võib asümmeetria püsida kauem. Aga see ei ole garanteeritud. Suures pildis võib siiski tõdeda, et isegi uute riskitegurite ilmnemisel on ühiskonnad suutnud veidi rohkem võita kui kaotada. Ohud lisanduvad, aga ühiste pingutustega on püsitud allajäämisest napilt ees pool.
Samas peab arvestama, et positiivsed saavutused ei jaotu ühtlaselt. Isegi kui suures pildis võib tasakaal olla heade poolel, võidakse lokaalselt kannatada. Näiteks terrorismi suhtes on maailm üldiselt võidus, aga mõnes kogukonnas võivad valitseda terroristlikud rühmitused. Põhjus on geograafias. Internetis on geograafiaga vähe pistmist. Selles keskkonnas asuvad kõiki ohus.
Küberkuritegevus areneb ja kahjude määr suureneb. Paranevad ka kaitsemeetmed. Tahaks jätkata positiivse bilansi jutuga. Paraku pole selleks head põhjust. Kaitsjate väljakutse on suurem. Nemad peavad tagama kõikide süsteemi osade turvalisuse. Kurjategijatele piisab ühest õnnestumisest. Asümmeetria soosib halbade võimalusi. Terviklikku olukorda iseloomustab määramatus, mille näiline stabiilsus tuleneb kahju kannatajate valutaluvusest. Ebamugav tõde, et me ei tea kes hetkel võidab.
Tehisintellekti areng paistab asjade seisu halvendavat. Esialgu tundus, et uued TI mudelid annavad kaitsjatele eelise leida ennetavalt tarkvara ohukohti. Hiljuti levis uudis milles Anthropic teatas, et nende uusim TI mudel avastas laiatarbe tarkvarasüsteemidest sadu tõsiseid haavatavusi. Firma jagas mudelile valikuliselt juurdepääsu tarkvara omanikele, et need puhastaks oma süsteemid ja hoiaks ära rünnaku võimaluste avanemise kurjategijatele. Ajaline eelis kestis vaid mõne nädala. Äsja teatas Google võimalikust esimesest juhtumist, milles küberkurjategijad kasutasid tehisintellekti seni tundmatu haavatavuse avastamiseks ja kasutasid seda rünnaku teostamiseks. Viga oli selline millest keegi polnud varem teadlik. Ja isegi kui sellest saadakse teada kurjategijatega samal hetkel, kuluks kaitsjatel aega vajalike paranduste loomiseks, testimiseks ja rakendamiseks.
Oleme sisenemas uude reaalsusesse, milles heade ja halbade töövahendid on võrdselt võimsad. Alanud on uus eskalatsiooni laine. Ühele osapoolele eelise andev tööriist jääb harva eksklusiivseks. TI jaoks pole vahet kas see leiab vigu parandamiseks või ärakasutamiseks. TI töö juhindub maksimaalsest edust.
Kasulik head tehes. Hinnaks on halva lisandumine. Vahe tuleneb kasutajast. Ja tema tegutsemise kiirusest.
Tegemist ei ole kohaliku probleemiga. Oht asub ühises taristus, milles tegutsevad pangandus, tervishoid, transport, side, haridus jne. Eskalatsioon ei peatu. Selle kiirus kasvab. Keegi ei saa algavast tsüklist välja astuda. Otse vastupidi, kasvab meie sõltuvus tehisintellektist. Ning lõpuks ei pruugi küsimus olla võitjas. Küsimus on, kas keegi meist üldse jõuab reageerida.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.