Kunagi ammu näidati televiisoris katset vihmaussidega, kes asusid labürindilaadses keskkonnas. Edasiliikumiseks said nad minna vasakule või paremale. Ühel poolel ootas ussikesi kerge elektrišokk. Pärast mõned korrad elektriga kohtumist õppisid need lihtsad loomad järgmistel kordadel seda suunda vältima ja jätkasid teed ohutus suunas. Ühtlasi muutus katseloomade liikumine aeglasemaks ja ettevaatlikumaks.
USA-s raviti 2010. aastal haiglate traumaosakondades vähemalt 1500 kõndimisel tõsisemalt haiget saanud jalakäijat. Arvestades, et riigis võib lihtsa lõikehaava peale pandud plaastri eest küsida 629 dollarit, on traumapunkti külastamist vältinutega juhtunud analoogsete traumade arv kindlasti oluliselt suurem. Sinikate ja kriimustuste kõrval kasvas 2016. aastal liiklusõnnetuses hukkunud jalakäijate arv 5987-ni. Seda on eelnenud aasta kurvast statistikast üheksa protsenti rohkem. Rahumeelsete jalakäijate tervist kasvavalt ohustavaks teguriks on telefoni kasutamine. Eriti kui sellesse sisestatakse kõndides teksti.
Seega on olemas tõendid, et ka inimesed saavad aeg-ajalt haiget. Nad peaksid sarnaselt vihmaussidele midagi õppima. Kuna telefonist loobumine ei tule kõne alla ja samuti peab ka kõndima, hakkab valikute kitsikuses sarnanema inimeste käitumine üllatavalt vihmaussi omale.
Suvel avaldatud vastava uuringu tulemustest selgub, et telefoniga hõivatud inimesed vaatavad kõnniteed harvemini. Tõenäoliselt on telefoni ekraanil olulisem info. Lisaks eeldab ekraanist eemale vaatamine silmade fookuse muutmist.
Selle asemel kasutatakse perifeerset nägemisvälja. Kõndimise tempo muutub aeglasemaks ja ettevaatlikumaks. Näiteks muutus teksti sisestajatel samm umbes kolmandiku lühemaks. Juhul kui oli vaja ületada takistust, tõstis teksti sisestav inimene jalga umbes viiendiku võrra kõrgemale ja aeglasemalt võrreldes sama olukorraga, kui ta telefoni ei kasutanud.
Põhjalikku uuringut ajendas tegema ühe töörühma liikme juhuslikul hommikul kogetud episood. Tavapäraselt kõndides jäi ta toppama kaasjalutaja selja taha, kes liikus märgatavalt aeglasemalt ja kergelt vaarudes. Mehe peast käis läbi küsimus, kas argipäeva hommikul on juba keegi sedavõrd palju napsitanud. Vaarujast möödudes märkas ta oma üllatuseks, et küsimuse vastus polnud alkoholis, vaid telefonis.
Kirjeldatud uuring vaatles lisaks telefoniga tavapäraselt kõnelejate kõndimise turvalisuse strateegiaid. Analoogselt teksti sisestamise mõju uurimisele kasutati ka siin erilisi prille, millega registreeritakse, kuhu prillikandja parajasti vaatab. Normaalse kõndija silmad jälgivad vahetut eesolevat maapinda, kaugemal liikumissuunas olevaid võimalikke takistusi ja ka seda, kas liikumine püsib soovitud rajal. Telefoniga kõnelemise ajal toimub siin oluline muutus ja silmad hakkavad jälgima asju mis ei ole kõndimise ohutuse jaoks olulised.
Seega muudab ka pelk telefonivestlus jalakäija elu natukene ohtlikumaks. Selle viimase osas lasub vastutus kõnelejal. Ükski teadaolev norm seda ei keela. Küll aga on hakatud erinevate meetmetega piirama kõndimise ajal telefoni teksti sisestamise aega ja kohta. Põhjus on mõistetav. Ühiskond peab hoolima nii kodanike tervise kui ka tervishoiu kulutuste liigse kasvu eest. Kõndides ja teksti sisestades kasvavad mõlemad.
Honolulu linn Hawaiil kehtestaski suvel seaduse, mis keelab telefoni teksti sisestamise teed ületades. Reegli rikkumise eest võidakse õigusrikkujat trahvida esmasel rikkumisel 35 ja kolmandal korral juba 99 dollari suuruse määraga. Suvel loodud seadus hakkas kehtima just sellel nädalal ja kindlasti saavutavad esimesed trahvid meediatähelepanu.
Honolulu pole kindlasti ainuke jalakäijatest hooliv linn. Ühendriikides on analoogsed seaduseelnõud algatatud vähemalt kümnes osariigis. Kuid kas seadus on ikka õige meede? Seadusega mõistlikkusele ehmatamine toob mõtted taaskord vihmaussi juurde. Inimene peaks ju olema intelligentsem. Kui ei usu, vaata telefonist järele.
