Märgatav osa innovatsiooniajenditest tuleneb soovist tõsta mõne tööprotsessi tõhusust. Suures laastus jagunevad väljakutsed kaheks. Tihti otsitakse lahendust pudelikaelaks olevale tehnilisele probleemile. Alatasa lahendatakse probleeme, mille juurpõhjus on inimestest tulenevad tegurid.
Masinatest erinevalt on inimestel palju töövõimega seostuvaid omadusi või puudusi, bioloogilisi ja sotsiaalseid soove ning teineteisega koos töötamise emotsionaalseid, sotsiaalseid, majanduslikke ja õiguslikke nüansse. Osa neist pole kuidagi seotud palga vastu vahetatava lisandväärtusega. Töötavate inimeste eripära peab tööandja ära korraldama lisakohustusena, kandes selle enamasti kuludesse. Arusaadavalt püüab isegi inimestest hooliv organisatsioon võtta appi innovatsiooni, et kõrvaldada väärtusahelast nimetatud probleeme või ka inimesi.
Tajudes, kuidas uuendused ohustavad olemasolevaid töökohti, tunnevad sellest puudutatud spetsialistid ja ettevõtted reeglina esimese asjana viha ja vastuseisu. Kaugemast ajaloost leiab arvukalt näiteid ketrusmasinate lõhkumisest lugematute streikide ja revolutsioonideni. Lähemas vaates oleme praegu sellega seonduvalt tunnistamas ajakirjanduse traditsioonilist korraldust ümberkujundavat protsessi ja selle valulikkust kajastavaid reaktsioone.
Seni peamise muutuste teguri võib koondada mobiilsete nutiseadmetega võimestatud kodanike kiire, värvirikka ja mitmel moel metsiku päevakajastuse alla. Ajakirjandus hakkas sellega kohanema, asus looma oma Youtube'i kanaleid ning on loobumas rahalises ja ajalises mõttes kulukast paberile trükitud meediast, eelistades selle asemel ekraane.
Uuel OpenAI tehisarul kulub inimhääle kloonimiseks vähem kui minut
Teine iseloomulik valureaktsioon kujunes valjuks konfliktiks. Ajalehtede väljaandjatele hakkas koitma, et teksti loov tehisintellekt õppis kirjutamist nende loodud ja nendele kuuluva ajakirjandusliku toodangu pealt.
Esialgu võib olukord sarnaneda otsingumootoritega sündinud konfliktile. Toona avastati, et kodanikud ei vaata kogu ajalehte ehk ei tarbi ajakirjandust toitvat reklaami, vaid saabuvad artikli juurde läbi otsingumootori või sotsiaalmeedia. Sellega toitsid nad ühtlasi otsinguteenuseid, mitte neid tegelikult huvitanud artikli loomise protsessi. Ajalehed püüdsid infoajastut valikuliselt takistada, avastades, et lugejad ootavad neid oma ekraanidele vaid läbi uute teenuste. Vastasel juhul pole neid enam olemas. Kulus natuke aega, kuni rohkem valu kannatavad osapooled andsid enam järele ja kujunes uus tasakaaluseisund.
Tehisintellekti mõju ajakirjanduse tulevikule peaks lõppema teistsuguse kompromissiga. Kompromissi olemus aga sellest ei sõltu. Konflikti osapooled peavad millestki loobuma. Küsimus on, kui palju on võimalik ajakirjandusel veel midagi ära anda. Selle võib esitada ka teisiti – kui palju inimesi on ajakirjandusel võimalik ära anda, et samal ajal tagada modernse ajastu surve all teisenduvate soovidega lugejaskonna jaoks väärtuspakkumise olemasolu.
Üleminekufaasi iseloomustavad vastuolulised reaktsioonid. Neist üks on katse sellega jõuga vastu seista, nagu tegi seda The New York Times. Tuntud ajaleht kaebas TI-arendajad kohtusse nendele kuuluva intellektuaalomandi loata kasutamise pärast. Sisuliselt heidavad nad ette, et nendele kuuluvat intellektuaalset vara kasutati ajakirjandusega potentsiaalselt konkureeriva teenuse loomiseks.
Las juristid klaarivad, mida tähendab masinõpe ja millises protsessi elemendis ilmutab end mõni inimestele loodud seaduseriive. Samal ajal leiab näite vabatahtlikumast kompromissikatsest. Maailma üks suurimaid meediaettevõtteid, Rupert Murdochile kuuluv News Corp ja TI-arendaja OpenAI sõlmisid viieaastase koostöö- ja litsentsilepingu. Selle kehtivuse ajal on tagab News Corp OpenAI-le oma süsteemi õpetamiseks juurdepääsu oma väljaannete sisule ja arhiivile. Lepingu maht küündib 250 miljoni dollarini.
Kokkuleppe vahest kõige huvitavama osana hakkab OpenAI loodud TI vastama ajalehelugejate päringutele. Sellest kuvandub kuulus amerikanism, milles ajalehepoisist saab ajalehe omanik. Jättes kõrvale unistusliku osa, puutub TI sarnaselt ajalehepoisile kokku lugejate ja OpenAI kaudu ülejäänud reaalse maailmaga. Midagi sarnast on püüdnud teha kõik ajalehed, omades omi korrespondente üle maailma. Nad on kõik aga vaid inimesed.
Aegade muutumisele osutavad USA teise suure ajalehe The Washington Posti suunalt kostuvad kuuldused. Väidetavalt teatas peadirektor ja samas ka lehe väljaandja Will Lewis töötajatele saadetud avalduses, et majandusraskustest väljumiseks kavatsetakse edaspidi keskenduda TI kaasamisele. Sellele olevat ajalehe tehnikadirektor lisanud, et edaspidi on TI olemas kõigis ajakirjanike kasutavates ruumides.
Mida tähendab see inimestest ajakirjanikele, jäägu veel spekulatsiooniks. Suures pildis paistab, et mõtteline tamm on murdumas ja kunstliku intellekti tööpanus voolab ajakirjandusse. Hoidke silmad lahti pragudest teistes konservatiivsetes valdkondades.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.