Igas inimeses on peidus säde millega võiks teisi rõõmustada. Paljud pole sellest teadlikud, osa otsivad valest kohast ja siis on need keda teatakse loomeinimeste ja leiutajatena. Julgustamaks inimesi seda potentsiaali avama ja tulemusi jagama, loodi erinevaid intellektuaalse töö premeerimise ja omaniku kaitse kokkuleppeid.
Üldiste põhimõtete probleemiks on üksikjuhtumid. Intellektuaalomandi tunnustamise puhul on valukohaks õige autori kaitsmine. Valik jäetakse autorite endi ülesandeks. Paraku on tegemist inimestega, kes võivad suure kuulsuse ja raha lootuses muutuda omakasupüüdlikuks. Vahest kõige kurikuulsamaks on 1950. aastatel poliovaktsiini avastamise juhtum. Miljoneid inimesi raskest haigusest päästnud avastuse eest omistati Nobeli preemia kolmele teadlasele. Auhinna saajate seas polnud vaktsiini algupäraselt loonud Jonas Salki. Tema kriitilise tähtsusega eeltööd ei pidanud üks olulise mõjuga Nobeli komitee ekspert auhinna vääriliseks. Auhind anti neile kes arendasid vaktsiini ravimiks. Kuna otsuste arutelud hoitakse 50 aastat saladuses, selgus alles pärast sajandivahetust isiklikku laadi vastuseisu ja hinnangu roll. Juhtumit peetakse Nobeli preemia määrajate üheks suurimaks ebaõigluse näiteks.
Analoogselt jäi Nobeli preemiata Jocelyn Bell. 24 aastane magistrant analüüsis Cambridge' ülikooli raadioteleskoobi poolt igal ööl umbes 30 meetrise väljatrüki andmeid. Eelmise sajandi kuuekümnendatel olid arvutid haruldus. Ometi avastas neiu andmevoost ebatavaliselt võnkuvad taevakehad. Esialgu peeti neid tehniliseks veaks, mis peagi lükati ümber. Kvasarite avastamise eest anti Nobeli preemia neiu juhendajale. Kellel oli vaieldamatult oluline roll andmete avastuseks vormimisel. Veaks peetakse Jocelyn Bell'i väljajätmist 1974. aasta Nobeli füüsikapreemia sajate seast. Teine suur ebaõigluse juhtum sai nimeks "No-Bell prize".
Need on näited jäämäe tipust. Analoogseid intsidente ebaõiglusest valearvestuseni esineb varjatumalt nii loomesfäärides kui spordis. Inimesi iseloomustavad mitmesugused vähem ideaalsed omadused. Millega seoses tõstatub päevakorda küsimus kas mõnel juhul võiks inimesest edukam alternatiive autor saada välja teenitud tunnustuse?
Aimatavalt on teemaks tehisintellekt. Muusika, fotograafia ja visuaalse kunsti vallas on arvustajatele teadmata peetud TI loomingut inimeste omast paremaks. Eelmisel aastal omistati teadusmaailmas TI tulemusliku rakendamisega seoses kas Nobeli preemiat. Paljudes teadusvaldkondades usutakse, et TI abiga murtakse välja mitmest inimestele seni üle jõu käinud sõlmprobleemist. Uueks arenguks on autonoomsed TI agendid, mis tegelevad iseseisvalt ülesannete lahendamisega. Spekuleeritakse, et TI saavutab iseseisvalt Nobeli preemia väärilise tulemuse lähima dekaadi jooksul.
Paraku jääb sellisel juhul auhind saamata. Seda takistavad kehtivad reeglid ja arusaamad. Näiteks sätestab Nobeli Fondi põhikiri selgesõnaliselt, et auhind antakse "isikule". Kuigi rahupreemia antakse ka organisatsioonile. Äsja täpsustas USA patendiamet, et TI ei saa olla leiutaja. Ametkonna tõlgenduses on TI näol tegemist pelgalt tööriistaga, nagu mikroskoop või tarkvara. Autorlust saavad väita ainult füüsilised isikud. Tänases arusaamas võib TI genereerida unikaalseid ideid, kuid tõeline intellektuaalne hüpe probleemilt lahendusele omistatakse inimesele. Masinad jäetakse kuulekate abiliste rolli.
Millest kuvanduvad varasemate näidete varjud. Vahest ei taju TI oma virtuaalse orja rollis probleemi. Ent inimeste jaoks võib kujuneda probleemiks kui au omistatakse valedele mõistustele. Sellisel juhul kannatab innovatsioon. Loodi ju lõppude lõpuks patendid ja intellektuaalomandi kaitse leidlikkuse stimuleerimiseks. Mõnda aega õnnestub inimest TI kui tööriista abiga võimestada. Kardetavalt on inimeste võimed piiratud. Aja jooksul võib tema autorluse osakaal kujuneda tehnilise töötaja tasemele vastavaks. Kellele Nobeli preemiaid ei omistata.
Kuna alternatiivsed intellektid arenevad ja levivad, sünnib uudne rumala isanda ja targa orja pinge. Ühiskond ihkab paremaid ravimeid, rohelisemat tehnoloogiat, julgemat kunsti, ehk midagi mida ei hoia tagasi meie endi kognitiivsed piirangud. Omanimelise testi autor Alan Turing mõtiskles omal ajal, et arvuti vääriks intelligentseks nimetamist, kui see suudaks inimest petta ja panna teda uskuma, et ta on inimene. Kui tehisintellekt aitab meid paremasse maailma, miks mitte seda premeerida? Jonas Salki ja Jocelyn Bell'i rollide alahindamisest tuntakse ju ebamugavust. Tulevikus võib seda põhjustada aga inimese rolli ülehindamine.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.