Aeg-ajalt võiks fantaseerida riigist milles elavad valitsuse sekkumisest sõltumatud, oma vabaduse üle uhked elanikud. Riigist milles iga majapidamine on omaette kuningriik, tänavad looklevad pigem arvamuste kui läbimõeldud teede võrgustikuna ja majade ning aedade paigutusest sündinud mustrid meenutavad kunstnikku tööd, kelle eneseväljenduslikku puhangut valitsevad rohkem kapriisid kui mis tahes märgatavad põhimõtted. Süvenev segadus kajastuks igas eluvaldkonnas, alates maksude maksmisest, mille nappus päädib laguneva keskkonnana, kuni vaidlusteni, mis lahenevad pigem karjumise kui mõistusega. Kuni hakkab koitma, et ühine põlgus reeglite vastu on kahe teraga mõõk. Süveneb idee, et keegi pädev võiks ju sekkuda ning probleemid olematuks teha. Mõeldakse isegi, et see puuduv tegelane on oma puudumises süüdi. Ent juba pelk mõte millestki mõistuslikust tekitab kollektiivset vastupanu. Süvenevas kaoses rähklemiseks ammutatakse energiat vihast kõige targemaks peetava suhtes.
Hasartmängu huvilised võivad kihla vedada, et selles riigis on kõige levinum infotehnoloogilisi uksi avav võtmesõna "123456". Lihtne meeles pidada. Kuigi levinud arusaama järgi oleks seda kombinatsiooni rumal kasutada. Ent antud riigis elavad vaid targad. Kolmedimensionaalsest malest kuulnutena oma otsustes vabad indiviidid mängivad mõtetes kõigile kavalat trikki ja kasutavad ise "123456", sest seda ju keegi ei usuks.
Vaid pühendunutele teada avaliku saladusena on mainitud võtme kombinatsioon tänaseni laialt levinud. Wikipediast leiab 10 000 sarnase "nutikusega" võtit. Mõned targemad peavad loetelu kuritegelikuks, sest nüüd saavat avalikkus teada ka nende võtmesõna. Ülejäänute pead võib läbida mõte loeteluga oma tööd automatiseerivetest häkkeritest. Tõele au andes on Wikipedia oma vaid tilk võtmete ookeanis. Midagi mis ujub pinnale. Koodimurdmiseks loodud populaarne ja avalikult saadav rockyou.txt loetelu sisaldab üle 14 miljoni unikaalse võtmesõna.
Mõtetes loodud näite, aga võibolla ka mõne tegeliku riigi kodanikud ilmselt protesteeriksid kui valitsus keelaks nõrkade võtmesõnade kasutamise. Maailmas on nüüd vähemalt üks riik kus hakkas kehtima selline seadus. Ühendkuningriik on esimene. Mõneti sümptomaatiliseks on sama teema aastatepikkune käsitlus paljudes riikides. Ent ilma tulemuseta. Usutavalt peaks Euroopa Liidus midagi vastavat valmima alles kolme aasta pärast. Vaieldamatult ebamugav teema, milles valik on kodanike vabaduse ja riigi sekkumise vahel. Mille teeks veelgi ebamugavamaks kodanike rumaluse ja laiskuse kombinatsiooni avalik tunnistamine.
Viimast vältimaks on isegi Ühendkuningriigi seaduses põhirõhk infotehnoloogiliste seadmete valmistate vastutusel. Lõputu arv internetiga ühenduvaid nutiseadmeid jõuavad lõppkasutajani vaikimisi seatud populaarsete võtmesõnadega. Võiks ju arvata, et ükski lapsevanem ei soovi väikelast valvava kaamera nähtut edastada kogu maailmale, rääkimata videovoo jagamisest maailma halbade liikmetega. Võiks arvata, et lapse privaatsust kaitsev lihtne võtmesõna on üks esimesi asju mis muudetakse turvaliseks. Vähemalt erinevaks sellest mida võib kohata wikipedias. Paraku nii ei juhtu. Elu lihtsustavaid ja mugavamaks muutvaid nutiseadmeid tuleb kodudesse, haiglatesse ja töökohtade iga päevaga juurde.
Põhjuseid hoolimatusele on mitmeid. Ühele võimalikule osutas oma uuringute eest Nobeli preemiaga pärjatud Richard Thaler. Ta demonstreeris kui olulise käitumusliku mõjuga on tingimus milles lõppkasutaja peab midagi oma tahte väljendmaiseks tegema või talle pakutuga lihtsalt nõustuma. Teadlane demonstreeris fenomeni näiteks seoses organi doonorlusega. Mõtetes nõustuvad enamus inimesi võimalusega päästa neile vajaduse kaotaud organiga kellegi teise elu. Kuni hetkeni kui peavad näiteks elukindlustusel lisama linnukese vastavasse kastikesse. Doonoreid tuli hoogsalt juurde kui vastav lahter on juba täidetud ja kodanik pidi märkima kui ta sellega ei nõustu.
Midagi sarnast kuvandub ka ühiskonnas mille liikmed eelistavad, et riik ei sekkuks ega reguleeriks nende igapäeva elu. Nad isegi teavad mis nende enda valikutes oleks hea ja kasulik. Ainult, et nad jätavad selle tegemata. Nad jätavad muutmata kaitsetud võtmed, ega tee ka midagi kui riik sätestab vastava seaduse. Millega enamus passiivselt nõustub. Kuigi vabadusi piiravate seaduste lisandumine kellelegi ei meeldi. Seaduse olemasolu kõneleb kodanike hoolimatusest, laiskusest ja rumalusest. Ent kas sellise seadus puudumine tähistab ühiskonda mille kodanikud on hoolivad, ettevõtlikud ja nutikad?
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.