Esmalt sündisid nutikas boiler, pesumasin, tolmuimeja jne. Kui need olid saanud küpsemaks, viljastus nutika maja kontseptsioon. Kui nutikad majad saavad küpsemaks, peaks sündima nutikad linnaosad jne. Kas need on nn 15 minuti linnad või midagi teistsugust? Praegu on veel vara öelda, sest nutikad majad on alles lapseeas. Palju kõneainet leidnud 15 minuti linna kontseptsioon näeb ette elanikele kõikide teenuste asumist veerand tunni kaugusel. Selle ellu viimine reedab elutempo umbes kaheksakordset kiirenemist.
Inimesed kogunevad jätkuvalt linnadesse. ÜRO ennustab, et sajandi keskpaigaks peaks elama suurtes kivikülades 75 protsenti maalastest. Selle poole tormates unustatakse küsida, kas mõeldakse selliseid linnu, nagu me neid tänapäeval teame. Ilmselt pole teistsuguse ajastu vajadustest alguse saanud ja teatud mõttes oma aega kivistunud linnad praegust arengute jaoks sobivad.
Ajaloole tagasi vaadates märgati seoses linnade arenguga teatud mustrit. Seda on mõnel puhul nimetatud reisiaja teooriaks. Nimelt pandi tähele, et linnade suurust mõjutas selle läbimiseks kuluv aeg. Teooria põhineb inimeste liikuvusega seotud spontaansele protsessile. Linnad arenesid üpris stiihiliselt, ent teatud ratsionaalsusega. Protsess allus iga linlase käitumisele, mis omakorda rajanes teenustele ligipääsetavusele, mida omal märkamatul moel kujundas inimeste suhtumine oma aega ja energiasse. Inimesed omavad intuitiivset ajakäsitlust, millest alates tundub, et tegevusele kulub liiga palju aega ja energiat.
Selgub, et linnade suurust kujundavaks ajahulgaks oli umbes kaks tundi. Teinekord kahe tunni reeglina tuntud nähtus viitab sellele, et linna vormis aeg, mis kodanikul kulus selle servast servani läbimisele. Keegi ei pannud pahaks lühemat aega, aga väike linn polnud majanduslikult tõhus. See kasvas, kuni kodanikel sai aeg otsa ja linnaserva jäänud elukorraldus hakkas kannatama.
Omaette kriteerium oli rahu ajal tsentraliseeritud juhtimiseks ja kriiside ajal linna kaitsmiseks vajalik liikumiskiirus. Nähtusel on iselaadi seos Einsteini kirjeldatud aja-ruumi kontseptsiooniga, mille järgi aega ei saa käsitleda ruumist lahus.
Võib ka öelda, et varajaste linnade suurust kujundasid materjalide, energia ja informatsiooni transpordivõimalused. Selleks olid peamiselt liikumine jalgsi, looma veetud vankril või ratsa. Transpordi arenedes hakkasid linnad laienema. Ometi, sõltumata sellest, kas elatakse varajaste autode või uue põlvkonna sõidukite ning ühistranspordi ajastul, kipub säilima struktuurne loogika, mis võimaldab inimestel jõuda enamiku piirkondadeni paari tunni jooksul.
Kiire majanduskasvu tulemusel territoriaalselt kolossaalseteks metropolideks kujunenud linnad, nagu London või New York, koosnevad osaliselt vaistlikult ja teiselt poolt teadlikult kavandatuna teineteisest eristuvatest linnapiirkondadest, mille piirid asuvad kohalike elanike liikumisviiside põhjal umbes kahe tunni formaadis. Kaasaegses linnaplaneerimises hakati kahe-tunni-linna teooriaga teadlikult arvestama, kui oli vaja lahendada linna tsoonideks jagamise, taristu või ühistranspordiga seotud ülesandeid.
Sellel teoorial rajanev linnaplaneering hakkab ajale jalgu jääma. Inimeste töö on muutnud infopõhiseks, seda tehakse suhteliselt paikselt ja üha enam kaugtöö vormis. Analoogsed muutused kajastuvad ostude sooritamises ning omavahelises suhtluses.
Linnad on muutunud väga keerukaks ja liikumine neis üha ebatõhusamaks. Linlased on sunnitud veetma kallist aega ummikutes, tõsiseks terviseohuks on keskkonnaprobleemid, linnas elab rohkem erivajadustega elanikke, ruumi ja vabadusi on vähem ning elu kallineb. Ometi ületavad linna hüved selle kogunevat negatiivset poolt. Vastasel juhul ju linnadesse ei kogunetaks.
See toob tagasi 15 minuti linna idee juurde. Kaasaegse inimese ajakäsitluses tundub kaks tundi igavik. Paistab, et talutavaks liikumisele raisatud ajaks on veerand tundi ja see peab olema odav. Ekslik oleks arvata, et autoga jõuab 15 minuti sees väga kaugele. Tänapäevase linnaga arvestades peaks arvestama umbes seitsme kilomeetriga.
Seda pole kuigi palju, arvestades sinna juurde, et auto omamine linnas on kallis. Lisaks sõidule kuluvaga peab arvestama ka parkimisele raisatud aja ja vahemaa hinnaga. Seetõttu on raske põgeneda paratamatuse eest, et tulevikus elatakse 15-minutilise jalutuskäigu või rattasõidu suuruses linnas, keset abstraktsemat suurlinna.
Arengu algust tähistab nutikaks muudetud boiler. Pole välistatud, et varsti hakatakse linlasi nimetama nutikodanikeks.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.