Möödud aastal registreeris Jaapani politsei 2024. aastal üle 76 000 juhtumi, kus inimesed surid koduses üksilduses. Majandusimesid saavutanud ühiskonna kultiveeritud pikaealisuse hinnalipik võiks sundida meidki küsima, millest tulevikku me taotleme, leiab R2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Iga riik kujutab endast sotsiaalset eksperimenti. Paljud eksperimenteerivad sarnaste vahenditega üksteisega võisteldes, teised soovivad toimetada täielikus isolatsioonis. Tulemused varieeruvad seatud mõõdikutes ja tagajärgedes. Näiteks Jaapan paistab silma äärmusliku vananemise poolest.
Kellele saaks pikka iga ette heita? Kaua või isegi lõputult elamise ajatut soovi kajastavad mitmed rahvuslikud mütoloogiad ja muinasjutud. Pole ime, et pika ea saavutamise nimel on ka palju panustatud. Paraku unistavad pikast elust peamiselt need, kellel on hea tervis. Kui oled vana või haige, kas siis elu kestvus trumpab elu kvaliteeti? Sellele küsimusele vastamiseks avab Jaapani eksperiment mõtlemapanevaid vaatenurki.
Eelmisel aastal lahkus kodust ja uitas tundmatusse üle 18 000 dementsusega eaka jaapanlase. Neist ligi 500 leiti hiljem surnuna. Tegu pole teatega sõjapiirkonnast ega loodusõnnetuse kaosest, vaid maailma ühe rikkaima, turvalisema ja tehnoloogiliselt arenenuma ühiskonna argieluga. Nende teadete kõrvale lisanduvad surmvaiksed teated üksi suremisest. Nähtusel on isegi nimi, kodokushi.
Jaapani politsei registreeris 2024. aastal üle 76 000 juhtumi, kus inimesed surid koduses üksilduses. Lahkunutest 76 protsenti olid 65-aastased või vanemad. Üle 4500 surnukeha leiti üle kuu aja hiljem, kui postkasti oli kogunenud hulk tasumata arveid. Räägitakse kriisist, milles isolatsioon pole ainult isiklik piin, vaid see on saavutanud rahvusliku epideemia mõõtme. Jaapan on üks kahest riigist, kus alates 2021. aastast kuulub valitsuse koosseisu üksilduse minister.
Üksi jäetud inimeste surmi esines ka teistes vanuserühmades, sealhulgas heitis üksinda hinge 62 noort jaapanlast vanuses 10–19 ja 780 noort täiskasvanut 20ndates eluaastates. Tegemist pole neutraalse statistikaga, vaid majandusimesid saavutanud ühiskonna loodud isolatsiooni ja pikaealisuse hinnalipikuga.
Ootamatult avaneva paradoksi keskmes pesitseb arengu iroonia. Kui riigid püüavad saavutada tehnoloogiliselt kõrget arengutaset, süvendavad nad tahtmatult just neid probleeme, mida peaks justkui lahendama. Vähemalt hommikumaa eksperimendis sünnitas kasvav jõukus väiksemaid peresid, andis hoogu linnastumisele ja katalüüsis töönarkomaanide kultuuri, milles isiklikku edu peeti vastastikusest sõltuvusest tähtsamaks.
Jaapanlaste sündimus langes järsult 1,2 lapseni naise kohta, samal ajal kui oodatav eluiga tõusis üle 84 aasta. Peagi moodustasid üle 65-aastased 30 protsenti elanikkonnast, mida peetakse demograafiliseks ajapommiks. See tiksub valjemini kui ükski Shinto templi kell ja kajab vastu meiegi metsadest. Eesti sündimuskordaja kukkus 2024. aastal järsult 1,18-ni, oodatav eluiga 79,5 aastat ja üle 65-aastaste osakaal kasvab, olles hetkel 20 protsenti.
Jaapani puhul olgu lisatud kolmanda näitajana, et seal on umbes üheksa miljon tühja kodu, s.o elupinnast umbes 14 protsenti. Tühjad on just väikese leibkonna või üheinimesekorterid. Veel hiljuti tähistas selliste elamispindade areng isikliku vabaduse saavutamist. Nüüd on neist saanud üksi ja teistest unustatud suremise ehk kodokushi-minitemplid. Jaapanlane sureb märkamatult, tema puudumist teised ei hooma, kuni kuhjuvad tasumata arved ja lõppeb üürileandja kannatlikkus.
Sotsiaalse progressi helid, mida alles hiljuti sümboliseerisid kiirrongid ja "Made in Japan" eksport, kõlavad nüüd vastu elust maha jäetud tühjadest korteritest ja kodust teadmata suunas lahkunute õõnsates ajudes. Kõike seda tuleb vaid juurde.
Jaapani valitsus kuulutas dementsuse üheks pakilisemaks poliitiliseks väljakutseks. Lõppeval aastal ulatuvad dementsusega seotud tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande kulud üheksa triljoni jeenini ehk umbes 50 miljardi euroni. Viie aasta pärast hinnatakse kulude suuruseks üle 77 miljardi euro. Rahvastiku olukorrast tuleneva kasvava võimetuse ja tehnoloogilise edu kombinatsioonina arendatakse kasvava dementsuse tagajärgede leevendamiseks vaid tehnoloogilisi lahendusi.
Võrdlemisi vana ja järeleproovitud on inimese asukohta registreerivad seadmed ning teenused. Uuemal ajal arendatakse ennetus meetmeid, sh tehisintellekti põhiseid ebatavalise kõnnimustri registreerimise seadmeid. Dementsuse varaste märkide sekka kuuluvad teistele raskesti hoomatavad muutused seismises, kõndimises ja suuna muutmistes. Paraku saadakse siis teada, et algab pika elu probleemne ajajärk.
Sellega toimetulekuks loodetakse abi robotitest. Nii arendatakse suuri, inimest tõsta suutvaid, umbes 150 kilogrammi kaaluvaid koduabilised ja ka peopessa mahtuvad sotsiaalset kontakti elus hoidvaid nunnusid miniroboteid.
Kodokushi't ja dementsete uitamisi võib pidada eluea pikenemisega kaasnevaks demograafiliseks paratamatuseks. Osaliselt tõsi, aga sellega võidakse end eksitada dementsetega koos lootusetuse rajale. Olles leidlikud üksildaste inimeste eest hoolitsemiseks mõeldud masinate ehitamisel, ei arendata leidlikkust, mida oleks vaja elu ümberkujundamisel, et vähem inimesi üldse isoleerituks jääks.
Võib-olla ongi see arenenud ühiskondadele iseloomulik traagika. Pikendada inimeste elu, kuni nad jäävad üksi, et siis luua masinaid, mis vaid suurendavad üksildust. Areng sunnib valima, kas liikuda edasi üheskoos või automatiseerida süvenevat lahusolekut.
Jaapani eksperimendist paistab tugeva soovitusena eelistada esimest, enne kui tuled igaveseks hämarduvad. Oma viimases strateegias on valitsus andnud märku tugevamast pöördumisest tehnoloogia poole, et survet leevendada.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.