Robootika ajastu rajajate hulka kuuluv Hans Moravec sõnastas aastate eest tänaseni tõeseks osutuva tähelepaneku nn Moraveci paradoksi. Selle järgi on masinal lihtne õppida ja teostada inimesele keerulisi ülesandeid, sest nende puhul mõtleme, kuidas neid teostada. Seevastu on masinale rasked need ülesanded, mis õnnestuvad inimese käes mõtlemata ja eriliselt pingutamata.
Mõtlemine on siin ühenduslüliks, sest mõeldes keerulisele ülesandele, olgu see arvutamine või probleemi lahendamine, loome vaikimisi sammudest programmi. Kes aga oskaks öelda, mida täpselt tuleks üksikute lihastega teha näiteks kõndimiseks, jooksmiseks või nõude pesemiseks?
Google'it juhtinud ja nüüdsest selle emafirma Alphabet nõukogu esimehena tegutsev Eric Schmidt väidab, et on tõsiselt uurinud probleemi, millist tööd tegevat robotit võiks inimesed soovida kõige enam. Temale teadaolevalt saab robotist abiliste soovide nimekirjas esimesel kohal olema kihk nõusid peseva roboti järele. Võib-olla inimesed seda ise veel ei teagi. Nende arvates võiks olulisemana paista näiteks arsti abistavad robotid.
See on Schmidti hinnangul suhteliselt lihtne ülesanne. Õigemini mitte lihtne, aga teostatav, kuna ravi ja diagnoos on sisuliselt info haldamise ülesanded. Need on inimesele keerulised ja nõuavad isegi pärast aastaid õppimist pidevalt teadmiste täiendamist. Lisaks peab arsti mõistus olema väsimisest vaba ja haarama otsustamisprotsessi palju ning mõnikord rohke müraga andmeid. Erinevalt inimesest sobib taoline algoritmiline infopõhine töö masinale suurepäraselt.
Järjekorras hiljem, vahest 10–15 aasta pärast kohtab arvutist abilisi natukene suurema vabadusastmega infotööl, teadlase kolleegina. Teadusprobleemid ei ole diagnostilise ja ravi raamistikuga samavõrd määratletud ja lubavad rohkem ideedega riskida. Tõe selgudes pole ära surnud patsient, vaid hüpotees. Schmidt toob näitena stsenaariumi, milles kirjeldab füüsik robotile keerulist probleemi ja ja läheb seejärel ise magama. Robot und ei vaja ja teeb samal ajal ülesande nimel vaimset tööd. Kuigi seda võiks pidada inimese vaatevinklist päris keeruliseks tegevuseks, jääks sellegi keerukus alla nõudepesemise keerukusele.
Ajal kui seoses robotite ja tehisintellektiga räägitakse tööde massilisest kadumisest ning riigi ees kasvavast võimalikust vajadusest maksta majanduse toimimiseks mittetöötavate inimeste massidele peo peale raha, kaovad Schmidti hinnangul pigem ülesanded kui tööd. See tähendab, et osa tööprotsessi kuuluvatest alamülesannetest tehakse üha suuremas osas masinate poolt. See, mis jääb neil tegemata, kombineerub uuel moel uut tüüpi töödeks inimestele.
Alphabeti nõukogu esimehe arvates tuleb uut tööd juurde. Isegi kui esialgu kõigile paistab tööde ja töökohtade kadumine ilmsena, peaks peagi hakkama paistma uute töiste väljakutsete arvukuse kasv. Seda toidavad masinate poolt ülevõetud ülesannete teostamisest tulenev suurem tõhusus ning tegevuste uut moodi kombineerumine jne. Schmidt peab end selles küsimuses tööde, täpsemalt tööhõive optimistiks.
Vahest tabab ärksam indiviid juba ära, kuhu võib Schmidt aruteluga jõuda, isegi kui ta ise seda välja ei ütle. Paistab, et inimestele jäävad sellised tööd, kus ei pea pead suurt vaevama ja mis juhtuvad meile näiliselt iseenesest. Teisisõnu tööd, mida on raske robotile selgitada. See ei tähenda, nagu oleks aju nende tegevuste ajal välja lülitatud. Sugugi mitte! Me ei suuda ilma ajutegevuseta sõrmegi liigutada. Need on lihtsalt aju jaoks sedavõrd optimeeritud, et meil puudub vajadus nende teostamise üle sügavamalt juurelda, nagu näiteks nõudepesemine. Seega jäävad inimestele alles ja lisanduvad nõudepesemise tüüpi tööd.
Kujuta ette kööki astuva masina ees olevaid ülesannet eristada klaasid taldrikutest, mustad puhastest, haprad robustsematest jne. Isegi kui nende nõtke ja tulemusliku manipuleerimise vahuse käsnaga kord kausis, kord voolava vee all saab asendada nõudepesumasinaga, jääks alles rida käelisi ja kognitiivseid tegevusi mustade nõude muutumisel puhasteks. Sellel hetkel tababki inimene ära, et tegelikult tahaks ta väga nõusid pesevat robotit.
