Keegi targematest väitis aastaid tagasi, et inimese esimene kantav tehnika pole sugugi mobiiltelefon, vaid hoopiski auto. See võib küll paista vastupidiselt, et auto kannab inimest, aga tegelikult on selles mängus määrajaks ikkagi inimene. Inimesele, kellele lihtsalt meeldib viibida rohkem autos kui selle all.
Autode arengus mängib tehnika mõistetavalt keskset rolli. Sellel sajandil võib seni suurimaks uuenduseks pidada arvuti ja interneti võimekuse liitumist sõidukiga. Elektri- ja hübriidautod väärivad samuti tähelepanu, kuid nende arvukus on veel väike. Lisaks on nendegi nähtavaks omaduseks olla nagu ratastega tahvelarvuti.
Uuemates autodes on suurem osa sõiduki juhtimisest arvuti kontrolli all. Gaasipedaalile vajutades suhtled tegelikult arvutiga, mis siis otsustab, kuidas juhtida mootori tööd. Sama lugu on roolivõimendi, käigukasti, pidurite ja isegi amortisatsiooniga. Lisaks uurivad andurid ümbrust ja teeolusid, millest sündivate andmete põhjal kuvab arvuti tuuleklaasile sõiduinfot, soovitab marsruuti ning hoiab raskes olus teel ja vajadusel pargib auto ära. Autojuhtide kasvava massi jaoks on kadunud vajadus ja huvi kontrollida mootorit ning muid osi. Tõenäoliselt pole enamus kordagi kapoti alla vaadanud ega vististi teagi ilma otsimata, kuidas seda avada.
Nii jääb autojuhile üha vähem kohustusi, väljaarvatud kogu rõõm kinni maksta. See toob meid äri teema juurde. Kuna uute sõidukite kriitiliseks osaks on tarkvara, liituvad autotööstusega tarkvaratootjad. Need asuvad enamasti keskkonnas, kus leidub piisavalt palju teisi tarkvaratootjaid. Seetõttu muutub taolises elukeskkonnas elupind üha kallimaks. Tarkvaratööstuse edulood kasvatavad sissetulekuid ja tõstavad selle kaudu kinnisvara hindu.
Seetõttu elavad mitmed tarkvara insenerid autos, mis asub enamasti ettevõtte parklas. Sealt on lühike maa tööle, kus veedetakse nagunii enamus ajast. Autos on vahetusriided ja magamispaik. Vajadusel saab ka seal midagi nosida, kuigi sellele leiab alternatiividena arvukaid söögikohti. Näiteks räägiti mõne aasta eest Google'i parklas elavast insenerist, kellel õnnestus autos elamisega kokku hoida 90 protsenti palgast, mis muidu oleks kulunud elukoha rendile Räniorus. Analoogseid lugusid leiab Facebooki, Tesla ja paljude vähema nimega tehnoloogiaettevõtete töötajatega.
Kui Ühendkuningriigis tohib avalikus kohas autos magada vaid juhul, kui sõiduki juht on purjus, siis USA-s sõltub olukord kohalikust korrast. Kuna paljud parklad asuvad eramaal, sõltub nende mittesihtotstarbelise kasutuse luba omaniku tahtest. Üllatavalt on korraldanud mõned neist elu parklates nii, et need muutuvad öösel elurajoonideks.
Üheks taoliseks parklapidajaks on kaubamajakett Walmart. Suure kaubamaja hiigelsuur parkla on päevasel ajal poekülastajate päralt. Õhtu saabudes vuravad oma traditsioonilistele kohtadele mitmete „püsielanike“ sõidukid tavalistest sedaanidest minibusside ja ratastel kodudeni. Püsikundedele lisaks ööbivad kaubamaja parklates üle kogu USA erinevat masti teel olijad, seiklejad ja kodutud. Väljaarvatud pikamaa veoautojuhid, kes ei tohi oma suurt sõidukit parklas hoida. Pealegi on neile olemas teeäärsed spetsiaalsed puhkepaigad.
Pahanduste vältimiseks ja parkla omaniku hea tahte hoidmiseks on öiste elanike seas välja kujunenud teatud viisakusreeglid. Näiteks ei tohi muuta parklat autokaravani laagriks, istudes korvtoolidega murul. Kuigi parkimise eest raha ei küsita, oleks viisakas kohalikust poest midagi osta. Samuti peab enda järel koristama, võõraid ei tohi tülitada jne.
Magamise ja kaubanduskeskuse külastamise kõrval on peamiseks ajaveetmise viisiks autos istumine ja interneti kasutamine. Mõnes kohas on seegi lõbu tasuta. Kui auto on kaasaskantav tehnika, siis kuidas käsitleda kaasaegset kaubanduskeskuse parklat?
