Tsivilisatsiooni kandvas mõttes võib kuvanduda töö ning kannatus. Mille vastu ei peakski vaidlema, lastes nii mõtlevatel edasi kannatada. Teissuguses vaates paistab, et tsivilisatsiooni algusest tänapäevani on inimesed välja mõtelnud ja arendatud igasuguseid mänge ning mängulisi võistlusi. Milledest osa moodustavad spordi. Hilisemal ajal muudeti spordist osa tööks. Aga vähemalt ka palga eest mängus osalejatele seatud reeglid tagavad, et nad peavad ületama mittevajalikke takistusi ja kulutama vaimu ning rammu sisuliselt mitte vajalikule tööle, ehk raiskamisele.
Konservatiivsuse rüüs olijaid võib häirida, et kehaliselt ja vaimselt ränkraske sporditöö lõpus ollakse rõõmsad ning motiveeritud. Aga raske tööpäeva lõpus ollakse pigem pahurad. Kusjuures tööpäeva raskus on enamasti murdosa võrreldes treeningutele ja spordivõitlustele panustatuga. Võimalik, et evolutsiooni karm sõel soosis neid kes suudavad teha rohkem kui oleks vaja pelgalt ellu jäämiseks. Lisades ülepiirilise ressursi olemasolu, arendamise ja kasutamise juurde mitmesuguseid meeleheaga seotud tundeid.
Mängu ja eriti sportliku, so võistlusmomendiga pingutuse head tunnet kogevad ka vaatajad. Kelle sees aktiveeruvad peegelneuronid. Tegemist on ürgse mehhanismiga, kuivõrd sarnaseid närvivõrgustikke on avastatud paljudes loomades. Omaniku teadvust ja liigutusi kujundavad närvirakud aktiveeruvad teise loomade liigutuste vaatamise tulemusel. Lisaks suurtele liigutustele märgatakse ka miimikat, hääletooni jmt. Neuronid "peegeldavad" vaatajas teiste käitumist, osaledes teiste tunnetamises. Nähtus on näiteks oluline oskuste ja kogemuste edastamisel, ehk õppimises, kui teisi matkides omandatakse tegevuse juhtimiseks vajalik tunnetus. Sama kordub sotsiaalses suhtluses, sh empaatias, erinevates koostöö vormides, kui on hea teise tegevusi ette aimate, et nendega liituda ja koordineerida. Olgu selleks tööprotsess või tantsimine. Või ka jalgpalli vaatamine. Kui vaataja lööb ootamatult jalaga vastu lauda, kallutab keha rünnaku suunas, kargab, vehib ja hüüab kaugetele mängijatele juhiseid. Ühelegi muule "tööle" nii kaasa ei elata.
Paistab, et jalgpalli liikumiste formaat kaasab kõige rohkem pealtvaatajaid. Mis ei tähenda, et jalgpall kõigile meeldib. Jalgpalli vaatajaskond on spordialade võrdluses suurim. Vaatajate peegelneuronid ei ärka ainult lummavate väravate või taktikalise õnnestumise tõttu, vaid ka mängudes avaneva inimliku draama mõjul. Isegi kui keegi peab palgatööd elukeskmeks, võib eelmisel päeval kogetud jalgpallidraama muuta ta mõneks ajaks töövõimetuks. Endal kõik luud ja liigesed korras, piirab nende kasutamist traumeeritud keskendumisvõime. Peas mõtted karjuvast ebaõiglusest, kuna kohtunik ei näinud või nägi valesti jne. Usutakse, et tehniline, mitte bioloogiline kohtunik olnuks õiglane.
Nüüd on jalgpallis kohtunikel videoassistent, lühendina VAR. Tehnilise silma rakendamise eesmärk on kõrvaldada kriitilistes otsustes inimlikud vead. Tuua jalgpall uude täpsuse ja objektiivsuse ajastusse. Sestap võiks arvata, et nüüd on rohkem purunemata toidunõusid, terveks jäänud sõbrasuhteid ning tööd ei takista ebaõigluse stress, pigem mõeldakse objektiivselt mõõdetud otsuse järel oma võistkonna arengut toetavatele ideedele.
Tegelikkus on paraku teistsugune. Universaalse tunnustuse asemel on VAR üha sagedamini frustratsiooni, kriitika ja kiivaste vaidluste sisuks. Värskeimaks näiteks on VAR-otsus, mis eemaldas Madridi Atletico Meistrite Liigast, kuna mitte-inimene registreeris Julian Alvarezi penalti ajal mikroskoopilise topeltpuudutuse. Kõrval seisnud kohtunik seda ei näinud.
Otsusele pidanuks järgnema maha rahunemine. Selgus ju objektiivne tõde. Selle asemel lahvatas vihane diskussioon, millele kulutatud töine aeg võib kajastuda sisemajanduse kogutoodangu languses. VAR otsused ei ole taolisi emotsionaalseid plahvatusi vähendanud, pigem mitmekordistanud.
Ollakse pahased, kuna VAR desinfitseerivat mängu, puhastades sellest spontaanse rõõmuärevuse, emotsioonide alastuse ning sündmuste orgaanilise kulgemise. Avastatakse, et jalgpall on metsikult köitev just seetõttu, et inimesed teevad vigu. Avastatakse, et väljakul ei mängi kaks võistkonda vaid ka kohtunikud. Kelle vead kutsuvad esile inimlikke arutelusid ja vaidlusi ning kollektiivseid, jagatud mälestusi. Just need teevad mängu kultuuriliseks. Jalgpalli legendaarsete hetkede hulka kuuluvad legendaarsed kohtunike vead, nagu Maradona kurikuulus "Jumala käe" värav või Thierry Henry käega mäng Iirimaa vastu. Olgugi ebaõiglased, aga need on osa jalgpalli loost ja selle ettearvamatust võlust. Seevastu millimeetrilised täpsusega VAR või pikad videoülevaatused, jahutavad kogu etenduse tehniliseks töösoorituseks.
VAR-i vaidlus jutustab laiemast sotsiaalsest paradoksist. Soovides teoorias täpsust, järjekindlust ja õiglust, meeldib meile instinktiivselt rohkem inimlik puudulikkus. Võibolla on põhjus ühises ajaloos, ebatäiuslikkuse jagatud kogemustes, tundes kaasa neile, kes eksivad või komistavad. Võib-olla tuletavad teiste inimeste eksimused meile meelde meie endi haavatavust. Tühistatud penaltiga mängijat toetatakse ja isegi hellitatakse rohkem kui täiuslikkuse robotlikku teostust.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.