Oletame, et Maale saabuvad tulnukast vaatlejad ja neid huvitab maalaste töökultuur. Ülevaate saamiseks valitakse kolm vaatluskohta. Juhuslikule valikule aitab kaasa päikesevalgus, mis toob omas tempos nähtavale uusi territooriume. Alustades hommikust satutakse Jaapanisse, siis väisatakse Indias suure äri miljardärist juhti, kes veedab märgatava osa ajast Euroopas. Lõpuks jõuab hommikuvalgus USA läänerannikul Washingtoni osariigini ning külalised kohtuvad sealse töökorraldusega.
Galaktikatevahelised antropoloogid näevad inimesi kes ei suuda enam jätkata ning paluvad põlvitades tööandja ees, et neid vallandataks. Samas kuuldakse arvamust, et nädalavahetused kurjast, need peaks kuuluma tööandjale selle asemel, et kallis aeg raisatakse puhkamisele. Kuid nähakse ka rahulolevaid ning edukaid maalasi, kes olid kokku leppinud, et edaspidi teevad vaid 32-tunnist töönädalat. Võõrastel on imestamiseks põhjust. Vahest peavad võõrad vaatlejad inimesi natuke "hulludeks"?
Juhul kui on põhjust oma tegu tõeliselt kahetseda, langetakse Jaapanis põlvili ja kummardutakse sügavalt kuni otsaesine puudutab peaaegu põrandat. Dogeza nimeline rituaal on erakordne ja sellesse suhtutakse surmtõsiselt. Mõned hommikumaa töötajad on esitanud tööandjale lahkumisavalduse ja sooritanud järjestikku kolm dogeza kummardust ning palunud sügavalt oma töölt lahkumise soovi pärast vabandust. Vastusena saadakse käriseva paberi heli. Pooleks rebitud avaldusega on töölt lahkumine tagasi lükatud.
Jaapanis on töösuhe mitme põlvkonda jooksul rajanenud kirjutamata kokkuleppele olla ustav ühele tööandjale. Varasemalt tagas selline pakt mõlemale poolele huvide tasakaalu. Üks pühendas oma töövõime teisele. Mille vastuvõtja tagas koolituse, töökoha ning kui töine aeg otsa sai, siis ka pensioni. Kõige taustal hoidis korda vanemlikkuse jõuline hierarhia. Taolise töökultuuri toel arenes sõjast räsitud Jaapan kiiresti moodsaks tööstuse kantsiks. Märkamata, kuidas tehnoloogiale üleantud tööprotsessid sundisid inimesi konkureerima masinatega nende kujundatud tempodes. Samal ajal hoidsid vanad normid jaapanlasi sõnakuulelikult ühe tööandja juures pantvangis.
Töökoormus on jõudnud tasemele milles jaapani töövõtjad ei suuda enam osaleda. Noorem põlvkond püüab vanadest tavadest vabaneda. Kasvab töötajate arv kes loobuvad või vahetavad töökohti. Tööandjad on pahased, ega lase töötajatel lahkuda. Pingeliseks muutunud olukorda reedab teenus Momuri, mille nimi on tõlkes "Ma enam ei suuda". 22 000 jeeni eest läheb teenuse esindaja tööandja juurde ja korraldab kõik töölt lahkumiseks vajalikud protseduurid.
Momuri teenust kasutab umbes iga viies kahekümnendates, iga kuues kolmekümnendates ja iga seitsmes neljakümnendates jaapanlane. Sealt edasi, vanemate töötajate seas, kasutab teenust vaid umbes iga kahekümne viies töövõtja. See põlvkond hoiab veel traditsioone. Jaapani Tervishoiu-, töö- ja hoolekandeministeeriumi andmetel leidis 2021. aastal tööst vabanemise tee enesetapu läbi 1935 riigi alamat. 2022. aastal oli vastav näitaja juba 2968. Seejärel kurb näitaja natuke langes ja stabiliseerus. Töine koormus on endiselt ränk.
Indias suure IT ettevõtte Infosys asutaja märkis Globaalsel Juhtimiskonverentsil, et 1.4 miljardi elanikuga India vajab 70 tunnist töönädalat. 1986. aastal lepiti Indias kokku, et nädalas on viis tööpäeva, igas ühes palga eest 8 tundi tööd. Ent India miljardär peab seda veaks. Ta tunnistab, et ei mõista mida mõeldakse töö- ja eraelu tasakaalu all. Pensionipõlve nautiva ettevõtja hinnangul on India vaene riik, mistõttu töö- ja eraelu tasakaal võib oodata.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.