"Juhtimiskeskus kutsub major Tomi", "juhtimiskeskus kutsub major Tomi" – nii algab David Bowie kuulus laul "Space Oddity" ehk tõlkes kosmiline kurioosum. Maal asuv kontrolljaam soovitab major Tomil neelata alla valgutabletid ja asetada pähe kiiver, sest kohe läheb lennuks.
Major Tom jõuab laulus kosmose kaugustesse ja väljub julguse kokku võttes kosmoselaevast. Hõljudes teatab ta kontrollkeskusele, kuidas paistab planeet Maa sinine ja tähed on sellel päeval kuidagi teistsugused. Siis palub major Tom edastada naisele sõnumi, kuigi too seda niigi teab, et ta armastab teda väga. Seejärel kostub Maalt mure side katkemisest ja korduvad küsimused, kas Tom neid kuuleb? Tom hõljub aga üha kaugemale ja tõdeb, et Maa on sinine ning ta ei saa midagi sinna parata. Major Tomist sai kosmiline kurioosum.
Kanada astronaut Chris Hadfield esitas sama laulu mõningase teksti mugandusega Maa orbiidil tiirutava kosmosejaama pardalt. See on seni vist ainuke kord, kui major Tomi sõnum kõlas ka tegelikult kosmosest Maale. Heal või õigemini vapustavalt imelikul juhul võib Bowie laul kõlada kosmoses peagi teist korda.
Elektriautode kõrval muu hulgas rakettide ehitamise ja kosmose transpordi teenusega tegeleval Elon Muskil on käsi maailma kõige võimsama raketi loomine. Falcon Heavy suurusest saab aimu, kui ühendada kokku kolm seni edukalt kosmosereise sooritanud raketti Falcon 9. Võrreldes äsja maailma meelerahu rikkunud Põhja-Korea katsetatud Euroopat ja USA-d ohustava ja võimalikku tuumapommi kandva raketi kahe mootoriga, on Muski superraketil 27 samaaegselt töötavat raketimootorit. Seda juhul, kui need enne õhku ei lenda, tõdeb Elon Musk ise ja loodab tõe välja selgitada järgmise aasta alguses.
Bowie looga seostub Muski kava sedavõrd imelikul moel, et järgnevat ei pea keegi uskuma. Samas piisab ühest uskujast. Musk avaldas nädalavahetuse paiku uue raketiga seotud plaanidest säutsu. Kava näeb ette läkitada rakett teele Marsi orbiidini ja võtta kaubana kaasa mehele kuuluv esimese põlvkonna Tesla sportauto. Auto kõlaritest kostaks siis kosmosesse Bowie' "Space Oddity". Säutsu järgi peaks auto jääma Päikest ümbritsevale orbiidile vähemalt miljardiks aastaks. Auto olevat punase ülaneediga kohtumise jaoks sobivalt kirsipunast värvi.
Rahvale paistis idee meeldivat. Esmasele säutsule kasvas vähem või rohkem naljakatest ning üllatunud kommentaaridest pikk saba, kuni tabas keegi küsida – aga miks. Pelgalt juba sellepärast, et mulle meeldib mõte lõputult kosmoses tiirutavast autost ja võib-olla kunagi miljonite aastate pärast avastavad selle maavälise tsivilisatsiooni esindajad, vastas Elon Musk.
Muusikast meelitatuna kardetavalt ükski kauge tsivilisatsiooni esindaja kohale ei tule, sest kosmilist ruumi täidab praktiline tühjus ehk vaakum, milles puudub heli edasiandmiseks võnkuma pandava aine kogum. Õigemini on seal kaugel kosmilist materjali küll, kuid seda on liiga vähe vähemalt kõrvadega kuuldava heli tarbeks. Ilmselt ei piisaks auto kõlaritest olemasoleva vähesegi aktiveerimiseks. Meile demonstreeritud kosmiliste helide lätted on enamasti plasma ja raadiolainete võnked, mida on muudetud kuuldavaks heliks vastavate instrumentidega.
1974. aastal läkitati Arecibo raadioteleskoobiga 25 000 valgusaasta kaugusel asuva tähekogu suunas inimkonna nimel sõnum. Sellesse olid kodeeritud numbrid ühest kümneni, inimese kujutis ja mõõdud, viited DNA ehitusele ja muud sel hetkel olulisena tunduvat. Nüüd on kord auto ja muusika käes. Midagi paremat ei tasu seekord lennutamiseks pakkuda, ega Muski pole vaja kergemeelsuses süüdistada, sest tegemist on raketi esmase katsetusega, mistõttu kallimat aparatuuri võib tabada õnnetu saatus, kui rakett peaks plahvatama. Seda peab Musk ka tõenäoliseks, kuid mõte loeb!
Tore, kui kosmoses tiirutab auto ja selles mängib Bowie muusika. Leidja jaoks oleks auto väärtus tänu suurele kilometraažile väike. Muusikavaliku üle oleks meil siiski põhjust uhked olla.
