Kolmanda isiku efekt ilmutab end olukorras, milles arutavad kaks inimest mõnel neid puudutaval probleemsel teemal. Nad tõdevad, et tegelikul on nemad konkreetselt sellest hädast vabad, aga kõik need ülejäänud liigikaaslased peavad nautima probleemipuhveti tervet menüüd.
Midagi analoogset ilmutab end küsitluses, milles palutakse anda inimestel hinnang, kas neil on vedanud teistega võrreldes elus vähem, sama palju või rohkem. Suur enamus kipub väitma oma elu teistest õnnestunumaks. See ei saa olla loomulikult tõsi. Keegi peab ju moodustama grupi keskmise. Lühemalt öeldes kiputakse olema ennast puudutavates probleemsetes küsimustes optimistid.
Kommunikatsiooniprofessor Joseph B. Walther California Ülikoolist on pühendanud internetis inimeste käitumise uurimisele viimased 30 aastat. Ta kasutab kolmanda isiku efekti kirjeldamaks näilist vastuolu, milles on avalik arvamus ühismeedia suhtes kriitiline ja uudised kirjeldavad mitmesuguseid koerusi, aga kõige kriitilise kiuste teenib Facebook rekordilist kasumit, seda kasutab regulaarselt paar miljardit inimest, sealhulgas kaks kolmandikku USA täiskasvanutest.
Nad on probleemidest teadlikud, aga peavad endid nende suhtes immuunseks. Andmete väärkasutamise skandaalid ja kasutajate sotsiaalne manipulatsioon langeb kõikide teiste kaela, samas kui nemad suudavad kõike läbi näha ja ennast kaitsta. Oodatavalt peavad need teised endid samuti eranditeks.
Professor Walther lisab sotsiaalse protsessi keerukuse sekka veel ühe paradoksaalse psühholoogilise ilmingu, mille tõttu pooldatakse isikliku puutumatuse kiuste näiteks Facebooki-vastaste meetmete karmistamist. Miks peaks tahtma keegi midagi parandada, kui temal probleeme ei esine?
Nähtust kirjeldatakse olukorrana, milles oletab keegi, et eksisteerib oht teistele ja nad toetavad meetmeid teiste, mitte enda pärast. Nad arvavad, et saavad mõjutada oletatavat mõjutust. Oletatav on see seetõttu, et nad ise seda ei koge. Ometi peavad nad selle mõjutamist võimalikuks. Kellele on see mõttekäik raskesti arusaadav, võib lühidalt tõdeda, kui keeruliseks võib osutuda inimkäitumine.
Kolmanda isiku efekti näite juures veel korra peatudes arutlevad kaks probleemidest kaitstud isikut omavahel, kui kehv olla võib ülejäänute elu. Tuleb välja, et taolise Facebooki keskkonda puudutava sisuga kaebusi esineb ühismeedia vestlustes palju. Olulise osa kriitikutest moodustavad just need, kes ise peavad end pääsenuteks.
Professor toob näitena iroonia tipust tehnoloogiavaldkonnas olulise arvamusliidri ja riskikapitalisti Roger McNamee kirjutatud Facebooki suundumust põrmustava raamatu. Autor avaldab selles põlgust ja loetleb tema arvates tõsiseid klientide vastaseid kuritegusid. Sestap võiks arvata, et siin on vähemalt üks tegelane, kes seda keskkonda ei kasuta.
Tegelikkus on vastupidine. McNamee pole mitte ainult regulaarne Facebooki kasutaja, vaid ta omab firma aktsiaid, kuna peab neid väärtuslikuks. Oma õigustuseks mainib McNamee, et ta peab ju kuidagi oma raamatu levikut edendama. See on ilus näide, milles hoiatab isik kõiki teisi ähvardavast ohust ja soovitab end päästa, väljaarvatud teda ennast.
Professor Walther korraldas hiljuti küsitluse, mis haaras 550 USA täiskasvanud Facebooki kasutajat seas, kes veetsid keskkonnas nädalas umbes 10 tundi. Nad peaks esindama enam-vähem tüüpilist kasutajat. Ühed küsimused puudutasid seda, kuidas mõjutab hetkel poliitiliselt olulisi teemasid puudutav info nende isiklikke valikuid. Teine blokk küsimusi palus anda hinnangu, kuidas võiks mõjutada sama inforuum tüüpilise keskmise ameeriklase valikuid. Kolmandas osas paluti hinnata vajadust Facebooki mõjutavaid regulatsioone.
Oodatavalt leidsid vastajad, et mõju on olemas, aga see tabab teisi rohkem kui neid endid. Ühtlasi, mida suuremaks nad hindasi mõju teistele, seda rohkem pooldasid nad riigi sekkumisi teenuse korraldamisesse. Sama psühholoogiline efekt paistab korduvat paljudes ühiskondlikes protsessides, milles õhutatakse kolmandaid isikuid probleeme lahendama, vabastades näilise puutumatuse tõttu endid võimalikust ebamugavast kohustusest.
Professor Walther peab regulatsioonide üleskutsetest vajalikumaks tunnistada iseendale, et nad on samade probleemide subjektid. Sellisel juhul asutakse nendega reaalselt tegelema ja antakse süsteemile piisavat tagasisidet, mille tõttu on see sunnitud end kohandama. Lõpuks peaks muretsema ju inimesed kolmanda isiku asemel rohkem enda pärast.
