Rahvatarkus hoiatab, et mõtlemine teeb haigeks. Viimasel ajal pole enam aega vanale infole tähelepanu pöörata, kuna uut tuleb sedavõrd palju juurde. Olukord sellest ei muutu, kuna samale järeldusele jõutakse üha uuesti. Juttu tuleb üksildusest.
Üksildust on kahte sorti. Üks on objektiivne olukord, milles on eraldatud inimene teistest füüsiliselt ehk ta on üksi. Teine on tunne isegi inimeste keskel subjektiivne üksi olemisest. Haigeks teeb just see teine, kuna tegemist on emotsionaalse seisundiga, närvisüsteemi produktiga, mis juhib samal ajal kõiki teisi kehalisi talitlusi. Füüsilises isolatsioonis võib subjektiivse üksilduse tunne samuti end ilmutada.
Samas mõnele võib taoline isolatsioon meeldida või vähemalt valitseb ta oma emotsioone. Põgusa kokkuvõttena halba teeb tunnetatud üksildus ehk lahkheli tegelike ja soovitud sotsiaalsete kontaktide vahel. See tähendab, et mõni inimene tunneb olevat end isolatsioonis, jäädes kõrvale teiste kogetud seltskonnast, millest tahtnuks ta osa saada. Siit võib juba aimata, et üheks riskiteguriks on sotsiaalmeedia.
Üksilduse terviseriski suurust enneaegsele suremusele hinnatakse (pdf) sarnaseks suitsetamisega ja kõrgemaks õhusaastest, ülekaalust ja kehalisest inaktiivsusest. Tüüpilise omavanusega võrreldes võib surm saabuda varem umbes kolmandiku võrra suurema tõenäosusega. Lõpp saabub orkestriga. See tähendab, et enne lõppu on tükk ega kehv olla. Taolise makaabri kirjelduse taga ei varja end ütleja kalk hingelaad, vaid viide teatrile, milles on jutustuse saatus näitleja kätes.
Uuringutesse koondatud senine kogemus toidab üha rohkem järeldusi, et sotsiaalmeedia kasutuse piiramine vähendab üksildust ja depressiooni. See tähendab, et subjektiivne üksildus sõltub esialgu päris palju inimese enda valikutest. Aja jooksul muutub olukord kurvemaks, kuna üksilduse kogemisega kaasneb tundlikkuse suurenemine sotsiaalsete signaalides uhtes. Tõenäoliselt tuleneb see püüdlustest olukorraga midagi ette võtta ja seda parandada.
Paraku kiputakse seda tegema kättesaadavas, tõenäoliselt harjumuspärases ja veelgi tõenäolisemalt probleemidele alguse pannud sotsiaalmeedia keskkonnas. Tihti oodatule vastupidiste tagajärgedega. Suurenenud tundlikkus suhete maailma vihjete suhtes toob teadvusesse veelgi rohkem kõrvalejäetust rõhutavaid signaale. Olukorra teeb raskemaks suurenenud ettevaatlikkus ja kartus uute suhete loomisel.
New York Timesis järeldas poliitiliste protsesside analüüsiga tegeleva sõltumatu mõttekoja juht Arthur C. Brooks, et vähemalt Ameerikas kipuvad kodanikud üksilduse jäetud tühja auku täitma viha ja poliitika seguga. Uuringute kohaselt kogeb enamus ameeriklasi üksilduse ja kõrvalejäetuse tunnet. Autor viitab vabariiklasest senaator Ben Sasse raamatule, mille pealkiri annab edasi enamuse sisust: "Nemad: Miks me vihkame teineteist – ja kuidas sellest paraneda".
Senaator tõdeb, et üksildus tabab ameeriklasi, kellest sooritab sellel aastal enesetapu 45 000 indiviidi. Umbes 70 000 leiavad veel lisaks lõpu, otsides troosti liiga suurtest ravimite ja narkootikumide doosidest. Kes end ei tapa, võtab püssi või teeb pommi teiste hävitamiseks.
Viimaste puhul tuleb kõige drastilisemalt esile tühjuse ja ängi täitmine vihapoliitikaga. Arenenud ühiskonnaga ameeriklaste seas külvab üksinduseseemneid liigne töö. Samas võtab see töö teistelt ja selle kõige üle kurdetakse sotsiaalmeedias, üha rohkem tühjust tundes ja kompenseerides tühjust samast allikast saadud vihaainega.
Saaks ka teisiti. Mõnikord on abi lähemal, kui oskaks arvata. Vähemalt arvavad nii lõuna-korealased, kes otsivad leevendust kuhjuvatele probleemidele alguses mainitud füüsilisest üksildusest. Paar tuhat korealast on avastanud enda vaimu tervistamiseks vangimaja teenuse. Umbes 90 dollarit öö eest makstes, pääsevad nad maailma eest pakku umbes viie ruutmeetrilisse kongi.
Reeglid on vanglale kohased. Valitseb vaikus, kellegagi vestelda ei tohi, kõik kannavad sinist vangirüüd, kongis on laud pliiatsi ja paberiga, WC pott, kraan ja joogamatt magamiseks või soovi korral treenimiseks. Toas ei ole peeglit ja keelatud on nii telefonid kui kellad. Ühesõnaga – üksildus on tagatud. Seekord siis üksilduse tervem vorm, millega ei kaasne ängi ega haiguseid. Nagu märgib üks "vangidest", tal oleks hetkel palju tööd, aga ta pidas oluliseks pidada pausi, vaadata oma elule ja pidada plaani, kuidas muuta seda paremaks.
Vanglateenuse asutajast abielupaari õrnem pool märkis idee sündi kirjeldades, kuidas team 100 tundi nädalas töötav mees ohkas ühel päeval, et oleks meelsamini nädal aega vanglas ja tunneks end siis paremini, kui samas tempos jätkates. Paljud vangis viibijad tunnistavad, et nende jaoks pole nad vanglas. Tegelik vangla asub nende jaoks seal, kust nad tulid. Võib olla eelistab varsti vanglat isegi Facebookile.
Nii kaugele ei peaks üksilduse kasvava tühjuse pärast siiski minema. Täida see võõraste pildikeste vaatamise asemel millegi toredamaga. Proovi lugeda raamatut. Miks mitte Gabriel Garcia Marquez'i "Sada aastat üksildust"?
