Esmaspäeva hommik võib talveaja hilisema ärkamise kiuste survestada silmalauge ebamugava raskusega. Uni on magus. Viimasel ajal räägitakse hea une kasvanud väärtusest. Miks siis ei võiks jätkata maailma eest kaitstuna sellega veel natukenegi kauem? Miks leidurid midagi välja ei mõtle? Inimlikult oleks raske sellist soovi hukka mõista, aga kes aitaks?
Mõnedes suuremaks arenenud riikides võtab juba enne kuut hommikuses autorongis koha sisse iga kaheksas tööealine kodanik. Mehi kohtab varajasest liikluses kaks korda sagedamini. Testosteroon moodustab bensiiniga segunedes plahvatusohtlikku segu. Vihase tuututamiste ja ohtlike manöövrite vallandamiseks piisab stressisädemest. Mõistagi pole vara väljaaetutes sellest puudust. Hommikul on sihtpunktiks töö, kus peaks peaga ja tõenäoliselt unisena tööd tegema. Trend on süvenemas, sest üha rohkem tööd tehakse ka nädalavahetusel.
Õhtul kordub kõik. Töölt varem tulema ei pääse. Koju jõutakse lihtsalt hiljem. Liikumine toimub sedapuhku vastassuunas, kuid muus osas sarnases formatsioonis, sajad silmad rooli kohal tuhmilt vilkumas. Aastas jäetakse autosse sel moel roolis istudes terve nädal. Maailm püüab toimuvaga arvestada. Muu hulgas ajastatakse autosõidu ajaks raadiosaateid, muudetud on postiveo aegu, nihutatakse isegi telereklaami parimat eetriaega ja muudetakse spordiklubide hinnapakette.
Elu kodudes on segementeeritud ajaliselt vastavalt iga pereliikme saabumisele. Enamus sööb eraldi ajal isemoodi toitu ja nähtavasti istub vaikides teadvuse kaotuseni jäänud aja internetis, kuni koju jõuab viimane liige, kes kobib arvatavalt kohe magama ja ilma internetita. Pereliikmete elu kajastavad sissekanded elektroonilises kalendris.
Protesteerivad hääled võivad nõuda taolise düstoopia stsenaariumist enda kõrvaldamist. See on hea! Samas pole sellest kõigil pääsu vähemalt seni, kuni olukorra paremaks lahendamiseks midagi välja ei mõelda.
Ühe lahenduse võib leida liiklusest. Volvo sõiduautosid tootev üksus koos Hiina internetifirma Baiduga arendavad magamisvõimalusega autot. Tegemist ei ole unikaalse ettevõtmisega, vaid isejuhtivate sõidukitega kaasneva uue võimalusega kasutada autode öist aega senisest tõhusamalt. Kuni rooli vajatakse juhti, magab auto siis, kui juht magab. Juhi tervis võib heast unest ainult tugevneda, aga auto väärtus langeb, sõltumata öise aja ilust. Isejuhtivad sõidukid võimaldavad hoida masinad kogu tarbimise aja käigus. Seda vaid juhul, kui sõiduks on olemas piisavalt hea põhjus, näiteks uni.
Arendatava ideeauto äriidee taga on visioon asendada lühema kaugusega hommikused ja õhtused lennusõidud hotellituba meenutavates autodes. Loodetavasti kasvõi lendamisest und nähes. Pagas pole piiratud, hambapastat ei pea hoidma kilekotis ja ärgates oled jõudnud sihtpunkti. Idee pole sugugi paha.
Täna tunduvad taolised stsenaariumid veel kaugete ja võõristust tekitavatena. Kindlasti leidub väiteid, nagu autos poleks võimalik magada. Seda võib rääkida öösel bussis reisijatele või umbes 80 000 ameeriklasele. Nii suureks hinnatakse seal maal iga päev autoroolis magama jääjate arvuks. Õnneks ei juhtu enamusega muud peale külma šoki, kui nad juhtunust aru saavad ja roolist kõvemini kinni haaravad. Kuigi ajutine tukkumajäämine pole võrreldav täisväärtusliku ööunega, aitaks isejuhtiv sõiduk sedagi riski vähendada.
Küsimus on harjumustes. Und segav hirm isejuhitava sõiduki ohutuse pärast peaks vähenema, kui teedelt kaovad inimestest juhid. Robotautod suhtlevad omavahel parima sõidutulemuse nimel ilma stressi ja testosteroonita. Otse vastupidi, tulevikus võib autost kujuneda hea une sünonüüm millest väljuvatel inimestel jagub teineteisele rohkem kvaliteetset aega.
