Apple'i ja Amazoni väärtused ületasid suvel triljoni dollari joone. Kas ja kes peaks juhtunu üle rõõmustama? Vahest olulisemgi on leida üles need, keda peaks trööstima. Kardetavalt on viimaseid rohkem. Neid tuntakse palgasaajatena.
Traditsiooniliselt ollakse harjutud mõttega, et kui firmal läheb hästi, saavad ka töötajad sellest osa. Mõnes ettevõttes nii ka juhtub. Küsimus on, kuidas need ettevõtted jätkavad? Apple, Amazon, Google ja Facebook on kasvatanud oma väärtust võrreldes keskklassi sissetulekutega kordades kiiremini. USA majanduses räägitakse keskklassi sissetulekute mitu aastakümmet püsinud stagneerumisest.
Samal ajal on tööpuudus madal. Seni kehtinud loogika järgi peaks kõrge tööhõive olukorras töövõtjatel olema palga läbirääkimistel eelis. Leiaks ta ju suhteliselt hõlpsalt uue tööpakkumise kui tingimused ei vasta konkurentide pakutavale. Samal ajal eeldab tööandjat pigistav konkurentsisurve, et ta püüab enda juurde saada töövõtjatest parimaid. Seegi sunniks palganumbreid tõstma. Aga seekord on midagi teisiti.
Üks põhjus on hiiliv automatiseerimine, mille tulemusel teevad masinad osa inimeste töödest. Sellise arengu tulemusel muutuvad inimestele pakutavad tööd lihtsamaks. See omakorda suurendab pakutava tööga hakkama saavate töötajate valikut. Kui samale tööle sobib palju töötajaid, palk ei tõuse, vaid töö saab see, kes nõustub madalaima palgaga. Tänu madalale palgale kannatab ostujõud ja raha ringluses hoidev inflatsioon langeb. Samal ajal laenuintressid tõusevad, mistõttu võtavad madalapalgalised ära elamiseks tööd juurde stimuleerides töö automatiseerimise innovatsiooni. See omakorda hoiab palgad madalatena jne.
Teine nõiaring tuleneb uue põlvkonna tippettevõtetest. McKinsey Global Institute koostatud raportis võrreldakse uue põlvkonna ettevõtete tulusust paarikümne aasta taguste maailma tippu kuulunud firmade tegevusega. Selgub, et meie ajastu ärihiiud on võrreldes nende hiljutiste tegijatega üle poolteise korra kasumlikumad.
Kirjeldatud võimekuse tõttu puudub neile võrreldava tugevusega konkurents. Igal iduettevõttel on valida, kas püüelda ise järgmisena Google'i või Facebooki asemele või lasta siis neil end üles osta. Teinekord polegi midagi valida. Hiiglaste võim on sedavõrd suur, et nad otsustavad sinu eest ise. Samuti otsustavad nad, kui suurt palka töövõtjatele annavad, sest kes ei tahaks olla suure ja tugeva juures.
Olgu näiteks hiljutine uudiskünnist ületanud pahameel Amazoni hiigelladudes rassijate suurest töökoormusest ja selle eest makstava vähese palga teemal. Veebipoes ostlejad rõõmustavad madalate hindade üle, aga need tulenevad töö automatiseerimisest ja allesjäänud töötajatele madala palga maksmisest.
Amazon pakub tööd umbes poolele miljonile inimesele. Eelmisel aastal olevat lisandunud 130 000 töökohta. Seda olulisel määral tänu ülesostetud ettevõtete töötajatele. Ettevõte otsustas žestina pahameele peale kergitada kõikide madalapalgaliste töötajate tunnitasu 13,8 dollarilt 15 dollarini. Suures pildis sellest ilmselt midagi ei muutu. Seejuures peitub selles vaates veel kolmaski varasemast eristuv häda.
Mainitud McKinsey raportist selgub, et kõige kehvemas seisus tegutsevad kümme protsenti ettevõtetest toodavad poolteist korda suuremat kahju võrreldes paarikümne aasta taguste saatusekaaslastega. Iga viies ei suuda maksta isegi panga intresse. Aga selle asemel, et kuulutada välja pankrott, end maha müüa või muul moel nende käes olev kapital uuesti ringlusesse lasta, hoiavad rahastajad neid millegipärast elus.
Mõned neist kasvavad laenude abil suuremaks, hävitades samal ajal jätkuvalt majanduslikku väärtust. Võib-olla ahvivad nad Amazoni või Tesla Motorsit, mis olid samuti aastaid kahjumis kuni kuldkala lõpuks nende soovid täitis. Igatahes on olukord imelik ja paistab, et muutub koos erakordsete ettevõtete eduga veelgi iseäralikumaks. Võimalik, et ilma kodanikupalgata polegi keskklassil palgatõusu loota.