Elame usus, et masinale piisavalt andmeid ja aega andes lahendab see meie jaoks olulised probleemid. Taolise usu toitmiseks tõendeid napib, aga just see ongi usu juures oluline, kuna seda toidab lootus. Omalaadne konjektuur tõeseks peetavast, mida ei ole veel tõestatud. Loogilise ringi sulgemiseks ongi siis vaja lihtsalt veel natuke andmeid ja kannatust, kuni peaks leidma kirjeldatud usk kinnitust.
Taolise lootuse täitumisega käivad kaasas väikesed probleemid, mis võivad osutuda hiljem oodatust suuremaks. Näiteks, kust masin teab, milline on tõde? Inimesele oluliste teemade puhul võib osutuda selleks lihtsalt inimlik eelistus. Võimalik, et vaid osade inimeste eelistus, mis on teiste omaga konfliktis. Masin õpib inimesele olulist tundma ja arendab iga juhtumiga nende rahuldamise oskuseid. Inimestes kaob samal ajal vajadus tähenduste üle juurdlemiseks ja nad harjuvad tarbima algoritmide pakutud vastuseid. Lõpuks siis paistabki, et ainult masin teab tõde.
Võimalikku tulevikku ennustab tähelepanek inimese lugemise muutumisest pinnapealseks, diagonaalis sõnadel hüplemiseks, peatudes vaid tajumehhanisme natuke rohkem erutanud fragmentidel. Juhtuvale pööras 2010. aastal tähelepanu Nicholas Carr raamatus "Triiv Madalikule". Äsja võttis sama teema üles ajalehes The Guardian California ülikooli lugemis- ja õppimisraskustega tegeleva keskuse juht Marianne Wolf.
Probleemi kajastavatest näidetest peaks mure kasvatama teadlaste tähelepanek, milles langetab ekraanil hüplik teksti lugemine õpitava sügavamat mõistmist juba neljanda-viienda klassi lastele mõeldud keerukuse tasemel.
Isegi kui koolis keelustataks telefonide kasutamine, ei suuda see institutsioon seista vastu koolivälist ruumi ja aega täitvale pinnapealse lugemisviisi trendi süvenemisele, mille tagajärjel muutub ülikooli teele astujal maailmast arusaamine üha raskemaks.
Sellise arengu loomulikuks tagajärjeks on hättajäänute üleskutsed loovutada sügavam mõtlemine masinatele. Tõenäoliselt tehakse seda täiesti muretult. Viidatud teadlased panid tähele, et koos pinnapealse lugemisharjumusega kannatab inimese empaatiavõime. Võimalik, et seda toidab sotsiaalmeedia kirjete kiirlehitsemine, distantseerides lugejat sisu loonud inimeste elu kajastava tunnetamisest.
Kui inimesed loovutavad sügavama arutelu masinatele, muutuvad nad ise teistele vähem kasulikuks. Seegi inimtöö väärtuse languse trend on juba märgatav. Kui mõistetavalt eelistataksegi masina valmistatud asju kodus tehtule, on seni loodetud inimese vaimse üleoleku ja kasulikkuse pühadusele.
Mõtteeksperimendi korras võiksid endalt küsida, kui kaua kulub veel aega päevani, mil seisad dilemma ees, kas uskuda kogenud arsti või nutika raali pakutud konfliktset diagnoosi ja raviotsust? Väidetavalt on masina poolt loodud veebisisuga juba mõjutatud valijate poliitilisi eelistusi, ilma et nad oleks ise juhtunust aru saanud.
Öeldu valguses avaneb huvitav kihlvedu seoses veebipõhiste küsitluste platvormi pakkuva Surveymonkey börsiplaanidega. Tõenäoliselt oled sinagi vastanud mõnele selle ettevõtte keskkonda loodud küsitlusele. Inimeste arvamusi ja hoiakuid koguvat platvormi haldav ettevõte on seni suutnud investoritelt välja rääkida 600 miljoni dollarit. Sellest ei piisa. Nüüd soovitakse aktsiate avaliku pakkumisega raha juurde küsida. Firma börsilemineku arvutuste järgi peaks selle väärtus olema 100 miljonit dollarit, aga kõik sõltub ju ostjatest.
19-aastane Surveymonkey pole seni kasumis olnud. Viimaste aastate keskmiseks on paarikümne miljoni dollari suurune aastane kahjum. Huvitav, millele nad loodavad, kui inimesed on teel masinate usaldamise poole. Kellele peaks inimeste arvamused sedavõrd korda minema, et nende kogumisega kahatakse lõpuks kasu teenima?
Olukorra võib taandada lihtsaks valikuks kaupluseletil. Loovutades raha ühele kaubale usud, et lõpuks triumfeerib masinate mõistus. Või siis on see lootus ekslik ja vajame otsuste tegemisel inimeste arvamusi. Huvitav, kas küsitlus suudaks pakkuda õige vastuse?
