Vanasti oli tavaks võtta kogu kesknärvisüsteemi keerukas talitlus kokku sõnasse „adrenaliin“. Hoolimata sellest, et tegelikult vabaneb too hormoon neerude peal asuvast näärmest, said kõik aru, mida öelda taheti – adrenaliin tähendas erutust ja ärritust. Tänaseks on närvisüsteemiga seotud sõnavarasse lisandunud dopamiin, millega seletatakse, miks tundub mõni asi mõnus või põhjustab sõltuvust.
Dopamiinil on ajus virgatsaine roll. Teisisõnu kannab see laiali sõnumeid, mida oskavad teatud rakud tõlgendada meelehea tundeks. Isegi kui tegelikkus on kordades keerulisem ja mõned rakud tajuvad sama signaali teistmoodi, millest kõik ei asu isegi ajus, paistab hetkel kaasaegse inimese käitumise seletamiseks piisavat, kui on olemas aine, mis erutab, ning teine, mis tekitab meelehead.
Dopamiini seostati mõnutundega, sest seda oli keeruline reaalajas mõõta. Proove koguti pärast hüve või preemia kogemist. Näiteks pannes ahvi ette kasti, milles oli banaan. Kui too selle avas ja banaani kätte sai, leiti ajus rohkem dopamiini. Loomakesel oli, mille tõttu ilmsemalt hea olla. Tehes katse, milles pusib sama isend kasti kaane kallal ja just siis, kui ta selle lahti saab, kaob kastist banaan, tabab ahvi pahameel.
Järgmine kord sama katset korrates võiks arvata, et ahvipärdikus tärkab kahtlus. Tal pole kõige etem tunne, kuni ei selgu, kas tal õnnestub banaan kätte saada või mitte. Võiks arvata, et sellel ajal on tema dopamiini tase madal. Uurimismetoodika täiustudes saadi teada, et hüve ootuse ajal tõuseb selle aine kogus oluliselt kõrgemale, kui banaani süües. Samal põhjusel on lotopiletiga inimene umbes nädal aega enne loosimist kerges eufoorias ja unistab, kui hea tal peagi saab olema.
Paistab, et kõrgenenud dopamiini tase on vajalik, sest motiveerib tegema piisavalt ebameeldivaid ohverdusi, kui vaid on olemas isegi väike võimalus midagi võita. Seda hoitakse elus lotoreklaamiga ja ahv peab aeg-ajalt banaani kätte saama.
Toodud kirjeldus on lihtsustus, aga aitab mõista, mida mõtles avaliku kahetsuse vormis Chamath Palihapitiya. Mees oli osaline dopamiinisõltuvuse nõiaringi loomises, mille tõttu kannab ühiskond tõsist kahju. Chamath töötas aastatel 2007–2011 kasutajate kasvu eest vastutava valdkonna asepresidendina firmas Facebook. Ta tunneb nüüd suurt süüd tööriistade arendamise pärast, millega kasvatati sotsiaalvõrgu kasutajaskonda ning mille tulemusel on laostunud inimeste käitumise ja omavahelise suhtluse põhialused.
Toona lihtsalt ei mõeldud uudse teenuse pikaajalisele mõjule. Kuigi, nad tajusid kusagil kuklas, et midagi halba võib juhtuda. Ent nad ei mõelnud otseselt sellele, mis on tänaseks juhtumas, tunnistas Chamath novembris Stanfordi ülikooli doktorantidele peetud loengus, millest levisid selle nädalal algul kuuldused ja seejärel jõudis veebi ettekande video. Mis siis ajab Chamathi kahetsuse teele?
Üheks teguriks on Facebooki kasutajate plahvatuslik kasv. Ilmselt vähema kasutajate arvuga piirduks ebasoovitav efekt isoleeritud juhtumitega ega ulatuks ühiskonna tasemele. Teiseks teguriks on postitustega kaasnev dopamiini efekt – vahetu meelehea ja siis selle ootama jäämine. Esialgu ei paistnud selles midagi erilist. Facebook otsis viise, millega kasutajate meelehead veelgi edendada.
Kuid inimesed, nagu teisedki loomad, satuvad meeleheast sõltuvusse. Nad muudavad oma käitumist. Isegi kui seda ei tee iga Facebooki kasutaja, on selliseid inimesi tänaseks väga palju. See kajastub muutustena ühiskondlikus elus. Kadumas on tsiviliseeritud diskussioon, avalik arutelu olulistel teemadel. Raske on rääkida ühiskonna koostööst. Nende asemel levivad usaldamatus, ebatõed jmt. Jutt ei käi ainult Ameerikast, vaid kogu maailmast, kus programmeerib Facebook sisuliselt inimeste käitumist.
See on tõsine süüdistus endiselt Facebooki juhtivalt töötajalt, kes tunnistab, et pole viimaste aastatega enam suurt midagi postitanud ega luba oma lastel seda keskkonda kasutada. Ta soovitas Stanfordi doktorantidel end kokku võtta. Heita korraks pilk ise endasse ja küsida, millest oleksid valmis loobuma, et säilitada vaimne iseseisvus ja vältida sattumist ürgse dopamiini mehhanismiga manipuleerijate poolt programmeeritavaks.
See polnud Facebooki eesmärk, aga taolist teenust arendades sündis võimas tööriist, millega mõjutatakse maailma valima Donald Trumpe või kaotama mõistust millegi muu teenistusse. Ja mille nimel? Põhimõtteliselt tükikese banaani nimel. Loodetavasti nüüd tõuseb sinus adrenaliin.
