Tööandja mõõdab palka vastavalt vastu saadud tööle. Tööd mõõdetakse tundides ja päevades. Normi järgi viis päeva nädalas ja kokku 20–21 päeva kuus. Ometi kulub töötajatel tööle rohkem aega. Küllaltki populaarne on viibida tööl kauem, mõned tulevad tööle varem ja enam-vähem kõik võtavad tööd koju kaasa.
Põhjuseks ei ole tööd tabanud suur armastus, vaid ettevõetuga mitte hakkama saamine. Viimasest pole kombeks rääkida. Järelikult jääb alles mulje armastusest töö vastu. Kuna kõik mängivad seda mängu kaasa, kujunebki lõputut rassimist ja oigamist hindav väärtussüsteem ehk kultuur.
Ettevõetuga mitte hakkama saamisel võib olla mitmeid põhjuseid. Näiteks on töö liiga suur ja seda peaks tegema rohkem inimesi. Tänapäeval on töö tihti liiga keerukas. Selle lahendamine pole mehhaaniline, vaid eeldab nuputamist, peaga tehtavat tööd. Pahatihti varjab keerukus uusi ja täiendavaid väljakutseid, millega ei osatud alguses arvestada. Ent tööga mitte hakkamasaamise vahest kõige nõiduslikum põhjus peitub töövõimes.
Näiteks läks Ühendkuningriigis 2016–2017 tööaastal kaotsi 31,2 miljonit tööpäeva. Arvesse lähevad need täistööpäevad, mida põhjustasid tööga seotud tervisehäired ja mitte eluohtlikud õnnetused. Õnnetuste tõttu jäi tegemata 5,5 miljonit tööpäeva ja seega tööga seotud tervisehädade nahka läks koguni 25,5 miljonit tööpäeva. Probleem pole seega ainult tööandjale, vaid kogu tervishoiusüsteemile.
Suurimaks töövõimetuse põhjuseks olid lihaste ning tugi- ja liikumiselundkonnaga seotud vaevused, kokku 12,5 miljoni tegemata tööpäevaga. Need on enamasti igasugused selga, kaela ning käsi-jalgu tabanud valud. Põhjuste seas on liigne istumine ning kehv lihaste ja liigeste seisund, samuti vilets või ühetüübiline tööasend jmt. Juhul kui pea võtab, aimab vist igaüks isegi, mida peaks selliste vaevuste ärahoidmiseks tegema.
Peaga on aga seis halb. Britid kaotavad igal aastal peaaegu üheksa miljonit tööpäeva stressi, depressiooni ja ängistuse kätte. Töökultuuris levinud arusaama järgi võrreldakse pead mitte lihaste, vaid arvutiga.
See omakorda toidab töötamisviisi, mis aktsepteerib ilma eriliselt vastu punnimata üha suuremaid ülesandeid. Suudab ju arvuti väsimatult töötada. Kuna aju ei ole arvuti, vaid sarnaneb lihasele ja väsib, ei saa taolise aju omanik enamasti arugi, mida ta vastu võtab või kuidas peaks ta pakutud ülesannet lahendama.
Nii siis paisub töö tööle mõeldud ja palgaks arvestatud ajast välja ning sünnitab nõiaringi. Puhkust käsitletakse kui pattu ja seda hakkavad asendama hetked, kui stress, depressioon ja ängistus sunnivad koju jääma. Vaevalt, et ükski terve mõistusega inimene nimetab stressi, depressiooni ja ängistust puhkuseks, aga nii kukub välja!
Nagu öeldud, selline asjade seis toob liigset tööd ka tervishoiusüsteemile. Südamehaigusi käsitlevatest uuringutest tehtud süstemaatiline ülevaade hoiatab, et pikki tööpäevi tegevaid töötajaid ähvardava südamehaiguse risk on 40 protsenti suurem. See on enam-vähem samas suurusjärgus suitsetamisega kaasneva südamehaiguste riskiga. Suitsupakil on vastav hoiatus. Töökoha uksel see aga puudub.
Briti riigiametnike tervisekäitumise uuringu viie aasta andmetest selgub, et võrreldes tavapärase kaheksa tunniga kaasneb 11-tunnise tööpäevaga umbes 2,5 korda suurem tõsise depressiivse sündmuse esinemise tõenäosus. Seda varem esitatud aastane riigi tööpanusest umbes üheksa miljoni kaotatud tööpäeva statistika, mida see ilmsemalt ka peegeldab.
Mida teha? Tõenäoliselt ei mõtle mõistus hetkel muud välja, kui otsib lahendust samast kohast mis seda põhjustas ehk tehnikast. Tekkimas on seni peamiselt spordipraktikasse mõeldud kantavate seadmete kasutamine palgatöö võime jälgimiseks. Kokku loetud sammud, istumisele kulunud aeg, pulss, uni jmt toovad andmerikkale kultuurile nähtavas ning mõistetavas, ehk arvude keeles esile seda, mida inimene ise endas ei oska tajuda. Samuti loodetakse, suurandmete analüüsi ja muude tehisintellekti tööriistade abil leida kaasaegse töötaja töövõimet avavaid trikke.
Kardetavalt jääb see vaid asendustegevuseks, millega tegelikku lahendust edasi lükatakse. Analüüsi tulemus saab olla vaid nii hea, kui selles kasutatavad andmed. Kuni pole teada, millest töövõime koosneb, on tänased tehniliselt kogutavad andmed ebapiisavad. Inimese elu paremini kirjeldavate andmete puhul tärkab lisaks küsimus, kas keegi ikka tahab tööandjaga jagada oma tervist kajastavaid andmeid.
Kardetavalt teeniksid andmed kultuuris domineerivat vajadust ehk kuidas inimesest veegi rohkem tööd kätte saada.
