Keegi targematest on märkinud, et raha raisates kaotad raha, aega raisates kaotad osakese elust. Elektriauto ostes säästad raha ja hoiad kokku aega – võit missugune. Ei tea, kas võtab selle müügiidee kasutusele mõni reklaamifirma. Aega pole selleks kuigi palju, sest elektriautode teel on suur probleem. Teed järsku polegi.
Esmalt kokkuhoiust. Tehnoloogia uudsuse tõttu võiksid maksta elektrisõidukid sisepõlemismootoriga sugulastest palju rohkem, aga see ei pea paika. Elektrisõidukite ehitus on lihtsam. Neis on umbes sada korda vähem liikuvaid osi, mistõttu on need vastupidavamad, nõuavad vähem hoolduskulusid ja kaotavad ajas vähem väärtust.
Tõenäoliselt on see põhjus, miks on haaramas juhtrolli USA premium-klassi sõidukite turul, mida on valitsenud aastakümneid BMW ja Mercedes-Benz. Tesla müüs viimases kvartalis 90 700 autot, milledest leidsid umbes 80 000 uue omaniku USA-s. Seda on ligikaudu sama palju, kui müüdi USA-s BMW-sid ja Mercedeseid.
Kuna elektrisõidukit peetakse tavaautodest keskkonnasõbralikumaks, toetatakse nende hankimist mitmesuguste rahaliste motivaatorite abil. Näiteks kehtis kuni alanud aasta alguseni USA-s üleriiklik 7500 dollari suurune elektrisõiduki ostutoetus. Esimesest jaanuarist vähenes see 3500 dollarini, mille peale langetas Tesla omalt poolt autode ostuhinda paari tuhande dollari võrra. Riiklikule toele lisaks kehtivad osariikides ja omavalitsustes veel täiendavad soodustused. Analoogseid toetusskeeme leiab kõikjalt maailmast.
Seega võistlevad üldjoontes elektrisõidukid päris hästi samas tasemeklassis autode hinnaga. Järelikult peitub tõeline kokkuhoid sõitmises endas. Kasutades 2018. aasta andmeid hinnati USA Michigani Ülikooli analüüsis elektrisõiduki kasutuse aasta keskmiseks kuluks 485 dollarit, samas kui sisepõlemismootoriga auto pidaja pidi tasuma sama perioodi jooksul sarnase vahemaa läbimise eest 1117 dollarit.
Lisaks kõrgemale hinnale läbitud kilomeetri kohta kimbutab vedelkütust tarbivate sõidukite omanikke naftahinna kõikumine maailmaturul. Viimase kümne aasta jooksul on see tõusnud umbes kolmekordselt, 1,5 dollarist 4,5 dollarini (USA) galloni kohta ehk umbes 34 eurosendilt liitri kohta kuni ühe euroni. Võrreldaval ajal on olnud USA-s elektrihind muutumatu. Elektrisõidukiga sai ja saab galloni ehk umbes 4,5 liitriga võrreldava vahemaa läbida vaid 1,2 dollari eest. Lihtsamalt ümberöelduna on elektrisõiduki kasutamise kulu poole väiksem.
Milles siis probleem on? Tähelepanelik vaatleja on kindlasti märganud, et elektrisõiduk sõidab tavaautodega samadel teedel. Teedel, mille hoolduse ja arendamise kulud kogutakse kütusehinna maksudest. See on probleem. Isegi kui hetkel lubavad tossutorudega autojuhid piltlikult öeldes n lahkusest elektriautodel ende ostetud teed jagada, siis tulevikus poleks see jätkusuutlik, kui elektrisõidukite arv suureneb ja sisepõlemismootorite oma taandub.
Pealegi ei ole kõik autojuhid sugugi leebed. USA-s on hakanud levima komme parkida suuri maastureid elektriautode laadimispunktide ette. Taoline parkimine pole juhuslik. Suure kütusetarbimisega sõidukitest kostub aeg ajalt läheneva elektrisõiduki omaniku suunas vihast sõimu. Kurjaks saavad ka teede hooldajad, kelle eelarve kannatab loodussõbralike sõidukite populaarsuse tõttu.
Elektriautode suure tihedusega California osariigis pakkus California Ülikool lahenduseks maksustada elektriautosid läbitud sõidukilomeetri-põhiselt. Olukord sarnaneks sisepõlemismootoriga autodele, mille maksustatud kütusekulu on proportsionaalne läbitud vahemaaga. Pakutud lahenduse eeliseks peetakse tehniliselt ja administratiivselt suhteliselt lihtsat ja odavat kasutuselevõttu. Teisalt ennustatakse olulist probleemistikku, kui püütakse laiendada distantsipõhist maksustamist kõikidele sõidukitele.
Uue tehnoloogiaga varustatud elektrisõidukite distantsipõhisel maksustamisel võivad olla aga kaugele ulatuvad tagajärjed. Oleks ju lihtne seostada distantsiga veel liikumiskiiruse andmed ja siduda see omakorda kindlustusmaksetega. Näiteks pakutaks uljamatele sõitjatele kallimat kindlustust. Samuti võib lisada makse teelõigule vastavalt sellele, kas linna keskel või äärealadel ja maksu saaks küsida isegi kellaaja põhiselt.
Huvitavaid inimeste käitumist ning vabadust mõjutavaid võimalusi on kindlasti veelgi ja nende realiseerumise eeldus sünnib hoopiski teistsuguse probleemi lahendamise tõttu.
