USA kujutab head näidet, kuidas inimeste usk tõsise tööga elus edasi jõudmiseks on järsult kadumas. Isegi kui suitsiidide arv on samal ajal maailmas langustrendis, eelistavad samal ajal mitmed noored, tuleviku loomises osalemise asemel elust tulevikus loobuda, nendib R2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port.
Mõne arvamuse järgi jagunevat inimesed pessimistide ja optimistide vahel. Taolise sildistamisega satutakse vastuolude lõksu. Niinimetatud pessimistid paistavad progressi valgustatud laval süngetena, kes ennustavad iga muutusega saabuvat hukatust. Ent lähemalt vaadates on nad sala optimistid. Nad peavad õigeks kaitsta seda mis meil on, kantuna optimismist, et tänane on parim. Rohkem läheks juba halvaks. Meie loodud süsteemid, teadmised ja sotsiaalsed struktuurid esindavad kõige saavutatava tipptaset. Ja see väärib tugevat kaitset igasuguste muutuste eest.
Optimistid seevastu on hästi maskeeritud pessimistid, kes näevad kõikjal vigu, ebaefektiivsust ja potentsiaali raiskamist. Nende usk tulevikku rajaneb sügavale pessimismile tänapäevase maailma suhtes. Nad panevad lootuse homsele, et tulevikus läheb paremaks.
Hoides kaks vastandlikku maailmavaadet ühes ruumis, tühistaks nad teineteise vaateid nagu mürasummutavad kõrvaklapid. Üks kaitseb olevikku, teine siunab seda ja mõlema väited, et kaitsevad realismi summeeruvad mittemillekski. Mõttelised kõrvaklapid asuvad kultuuri peas. Avalikku arusaamist ja otsuseid juhtiv loogikasignaal on nullis. Valmis vastusteta vaikus sunnib ise mõtlema..
Antud maailmavaateline konflikt tuleb ilmekalt esile tänapäeva USA's. Seal täheldatakse usu hääbumist kunagistesse alusideaalidesse, mida maailmas tuntakse kui Ameerika unistust. Majandusportaal Wall Street Journal koostöös Teise Maailmasõja järel Chicago ülikooli juurde loodud poliitikast sõltumatu inimolu uuriva institutsiooniga NORC avaldas regulaarse ülevaate ameeriklastest pessimistide ja optimistide tasakaalust.
Alates 1987. aastast koostatava regulaarsete kohalike arusaamade ülevaadete reas on äsja valminu kõige pessimistlikum. Ligemale 70% vastanutest ei usu enam Ameerika unistusse, et raske tööga saavutatakse edu. Ühed ütlesid, et see ei pea enam paika ja oli ka neid kes pole seda kunagi uskunud. Oodatavalt pessimistid noogutavad heakskiitvalt, tundes rahuldust neile kuuluva õiguse kinnituse üle. Et senine süsteem on nii hea või halb kui üldse olla saab.
Ent ka optimistid ammutavad raportist enda vaadetele õigustust, et ameeriklaste praegused majanduslikud ja sotsiaalsed süsteemid on kõik ära rikkunud ning aeg on küps revolutsioonilisteks innovatsioonideks, poliitilisteks reformideks, tehnoloogilisteks hüpeteks ning kultuurilisteks muutusteks.
Vaadete põrkumise lõpptulemuseks süveneb kardetavalt halvatus, milles ühed blokeerivad reforme ja teised halvustavad kõike mis toimib. Miski ei hakka enne liikuma kui kriis kasvab talumatuks ja ise kõiki liikuma sunnib. Seni aga levivad sotsiaalne pessimism ning eskapism kas arvutimängudesse, sotsiaalmeedia loodud grupiteraapiatesse või agressioonina teiste, aga ka enda vastu.
Viimasega seoses on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) teatel maailmas enam kui iga sajanda surmajuhtumi põhjuseks enesetapp. Rahvusvaheline organisatsioon kutsus üles probleemile kiiresti ja tulemuslikult reageerima, et peatada eriti noorte seas süveneva vaimse tervise kriisi. WHO ülevaates tõdetakse, et kui enesetapp on sajast surmajuhtumist enam kui ühe põhjuseks, siis iga surmajuhtumi kohta tehakse 20 enesetapukatset. Sest isegi kui globaalselt on suitsiidide arv languses, siis 15–29-aastaste tüdrukute ja naiste hulgas on see teiseks peamine surmapõhjus ning samas vanuserühmas meessoo seas kolmas peamine surmapõhjus. Noored eelistavad tuleviku loomises osalemise asemel elust tulevikus loobuda.
Teise Maailmasõja inimsuse enda piinamist kogenud Austria neuroloog ja psühhiaater Viktor Frankl esindab veel üht vaadet, mida ta nimetas traagiliseks optimismiks. Ta soovitas hoida pilgu selgena olevikus valitseva valu suhtes ja kangekaelselt pühenduda kasulikkusele. Polariseeruv maailmakäsitlus pole halvav saatus vaid väljakutse. Kui pessimistid suudaksid oma aukartust oleviku ees asendada uudishimuga ja optimistid rahustaksid omi püüdlusi pragmaatilise kriitikaga, õnnestuks kallutada keha sisulisema edasiliikumise poole.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.