Viimase paarikümne aasta vältel on näinud kodanikuaktivistid ühismeedias nii tööriista kehtiva riigikorra kukutamiseks kui ka halastamatut vahendit massidega manipuleerimiseks. Alanud nädal lõi nüüd esimese pretsedendi, kus ühismeedia enda keelamine päädis valitsuse kukutamisega, vahendab R2 tehnoloogiakommentaaris "Portaal" Kristjan Port.
Ajaloost leiab mitmeid valitsusvastaseid ülestõuse, mille süütav säde oli pealtnäha tühine, tihti kohalikumat laadi etteheide. Ootamatult kasvasid need aga lumepalliefektina suurteks ühiskondi vapustanud ja režiime kukutanud poliitilisteks pööreteks.
Inimeste ennastohverdava ägestumise juhtumid illustreerivad tasapisi kogunenud igapäevaste frustratsioonide vaka all hoidmise ehk valu ja kognitiivse dissonantsi talumise erakordset suutlikkust, seda eriti täiskasvanud elanikkonna puhul. Samas võivad inimesed täiesti ootamatu ja pisema probleemi tõttu kaotada enesevalitsuse ning risk vastuhakuga surma saada paistab väiksema ohunam kui igapäevaselt kogetav kehv elu.
Koolist peaks meeles olema tühisena näiva maitsva teejoogi hinnatõusu juhtum. Briti parlament kehtestas imporditud teele suhteliselt tagasihoidliku maksu. See tekitas aga Ameerika kolonistide seas pahameelt. Neid häiris rohkem maksu seadmise viis kui selle määr. Solvuti, et nende arvamusega ei arvestatud ega seda küsitud.
Nii tungisid 16. detsembril 1773 meeleavaldajad Bostoni sadamasse saabunud laevadele ja tühjendasid merre 342 kasti teed. Seepeale asusid brittidest valitsejad kohalikke karistama. Sealt sai alguse täiemahuline iseseisvussõda, mille tulemuseks oli Ameerika Ühendriikide moodustamine. Vaevalt, et keegi oleks osanud teelehtede pealt sellist tulemust ennustada.
Samamoodi olnuks võimatu näha kooli töökorra muutmises suure ja moodsa riigi ning kogu valitsemisfilosoofia lõppu. Antud juhtum algas kooliõpilaste protestist. Neile ei meeldinud haridusreformi punkt, mis kehtestas koolitööks ühtse keele.
Antud riigi alamad suhtlesid vähemalt 11 keeles, ent kooliharidust otsustati anda vaid ühes, s.o afrikaansi keeles. Riigis valitses apartheid, mida polnud õnnestunud murda ka rahvusvahelisel survel. Koolides alanud protestilaine kulmineerus valitsuse käsuga tulistada rahumeelset rongkäiku. Järgnenud vägivallalaine levis üle riigi, kuni leidis lõpuks lõpu nii riigijuhtimise aluseks olnud apartheidifilosoofia kui ka kogu valitsemiskord.
Värskemate näidete seas on 15 aasta eest vallanunud nn araabia kevadega kaasnenud muutuste laine. Seda lugu võib alustada lõpust. Juhtumit peetakse uue poliitilise tööriista andekuse paljastanud õppetunniks. Nimelt peetakse Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas mitu igivana diktatuuri purustanud protestide laine võtmemehhanismiks sotsiaalmeediat.
Praeguse järeltarkusena naiivne, aga toonase aha eripäradega arvestades levis koguni idee anda internetile või sotsiaalmeediale Nobeli rahupreemia. Toona nähti inimesi ja nende elusid avavas ning ühendavas võimekuses vaid seda, kuidas teabe demokratiseerumisega saavad kodanikud endale hääle. Seda hetkeni kui diktaatorid avastasid, et sama tehnoloogiat saab kasutada kodanike tõhusamaks represseerimiseks ja nende vaadetega manipuleerimiseks.
Araabia kevad sai alguse meeleheitlikust teost. Kohalikud võimud konfiskeerisid noore tänavamüüja Mohamed Bouazizi ostukäru ja alandasid teda formaalsete lubadega seotud probleemide pärast. Teisusõnu oli tegu korrumpeerunud ametkonnale tavapärase võimu kuritarvitamise ja rutiinse ahistamise ilminguga.
Sel korral viis see noore mehe endast nii välja, et ta valas end bensiiniga üle ja süütas põlema. Dramaatiline akt oleks olnud võimudele lihtne koristustöö, kui vaid poleks olnud olemas uudset sotsiaalmeediat. Mohamedi juhtum levis kiiresti ja kaugele ning algatas riigi piire ületanud protestilained. Need kukutasid seejärel mitu valitsust ja viisis mõnes riigis kodusõjani.
Sestap võiks küsida, kas sotsiaalmeedia keelamisega saaks rahutusi vältida. Täpset vastust on raske anda, aga hinnanguliselt on viimase kümne aasta jooksul piiranud ja asunud kontrollima juurdepääsu sotsiaalmeedia platvormidele kas poliitiliste rahutuste, valimiste või sõjalise tegevuse ajalvähemalt 50 riiki. Neist tuntumad on Iraan, Türgi, Hiina, Venemaa ja mitmed Aafrika riigid. Ent seni pole ühelgi puhul sotsiaalmeedia enda keelamine päästnud valla riiki vapustavate sündmuste laine.
Nüüd on selline juhtum olemas. Nepalis otsustas valitsus võimu tugevdamise nimel sulgeda 26 erinevat sotsiaalmeedia platvormi. Vanemad ühiskonnarühmad krigistasid hambaid ja jätkasid ebaõigluse talumist. Noor Z-põlvkond tuli seevastu tänavatele. Ametnikud valisid noorte taltsutamiseks sama reflektoorse meetme, mida kasutati Lõuna-Aafrikas. Surma sai vähemalt 22 inimest. Seejärel panid noorte massid põlema nii parlamendi, ministeeriumid kui ka poliitiliste parteide peakorterid ja valitsusliikmete ja poliitikute kodud.
Teisipäeval astus peaminister tagasi ja kuulduste järgi põgenes riigist. Ilmselt läheb juhtum õpikutesse kirja, kuidas riigipöörde käivitas noorte põlvkond tänu sotsiaalmeedia kadumisele.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.